Väikese Vägeva küla inimesed ootavad otsust pagulaskeskuse kohta

Laur Koppelil käib abiks Vägeva Kodu töökas ja tubli elanik. Sellesse, et mõne kuu pärast võiks tema juures rassida nende külla kolivad pagulased, suhtub mees halvasti. Foto: Marianne Loorents

Tillukesest paigast Virumaa piiril, Vägevast, võiks esimese hooga mööda vaadata. Rahulik koht elab oma rütmis, inimhingegi ei liigu maanteel. Maja, millel silt “Kauplus”, on raudlatiga suletud, sealsamas seisab jõude tipp-topp elamu, mille vastas asuvad raudteejaam ja raamatukogu – Vägeva keskpunktid.

Need on kohtumispunktid külas, kus elab umbes kolmkümmend inimest, kus koolimaja on kinni, pood asub kümne kilomeetri kaugusel ja raamatukogu laenutusnimekirja eesotsas troonib Erik Tohvri “Ühe katuse all”.

Peamiselt vanematest meestest koosneva küla raamatukogus ootab juhataja Maret Hurt lugejaid. Ta pole veel tänaseid lehti postkastist toonud. Küll aga on ta lugenud internetti. Ta teab, et siia on plaanis luua pagulaskeskus.

“Üldiselt ei taha seda küll. Kultuurierinevus on niivõrd suur, see hirmutab kõige rohkem. Inimene jääb inimeseks, peaksime nendega ikka läbi saama. Meie neid ikka aktsepteerime, aga nemad meid?” mõtiskleb raamatukoguhoidja.

Tema sõnul on nende külas majad hajali, inimesed rahulikud ja omaette hoidvad. Vaikselt välja surevas külas, kus elavad ka mõned kooliealised lapsed, hõljub pikemat aega õhus otsus sulgeda ka järgmine tarkusekants, raamatukogu.

“Lugejaskond on meil väike. Kui tulevad pagulased, siis ühtegi ingliskeelset raamatut meil ei ole, perioodikat ei käi. Araabiakeelsest rääkimata,” nendib Hurt ja jätkab ebalevalt: “Neid peaks ju keeleliselt harima. Ei tea, kas neile on määratud riigi poolt järelevaataja. Keeltekoolid – kuhu need luuakse?”

Selle peale pole veel mõeldud, küll aga on ühe võimaliku pagulaste elukohana välja pakutud Vägeva Kodu, mis asub looduskaunis kohas keset orgusid. Rahulikus paigas, kus on õhus otsuste ootust.

Vägeva Kodu juht ja vanemtegevusjuhendaja Vaido Kütt on neli ja pool aastat juhtinud tegevusi selles kolmekorruselises majas, mis on koduks 28 mehele ja naisele.

“Inimesed, kes siin elavad, on erivajadusega. Meil on toetatud ja kogukonnas elamise teenus. Elatakse kahe- kuni neljatoalistes korterites, kus igal kliendil on oma tuba. Üleeelmisel aastal soojustati maja fassaad,” räägib Kütt, kes võtab siin ja praegu võimalikku pagulaskeskuse rajamist erihooldekodusse rahulikult.

“Kui kohtusime sotsiaalministeeriumi asekantsleriga, küsis ta, mis oleks, kui siia tuleks pagulaste majutuskeskus. Mina vastasin, et kui otsus on selline, siis viime selle ellu. Kuskile tuleb nad paigutada. Kui kõik vallad ja linnad on selle vastu, siis kuhu?” kõneleb Vägeva Kodu juht.

Otsus pagulaskeskuse asjus tehakse veel septembrikuu jooksul, kuid praegu käib nende majas igapäevaelu seatud eesmärkide järgi.

“AS Hoolekandeteenused kaotab toetatud elamise teenuse ära ja täna töötame selle nimel, et siia tuleb kogukonnas elamise teenust pakkuv maja,” räägib Kütt suurtest plaanidest vaikses ja rahulikus paigas põhimaanteest eemal, kus laiuvad põllud ja kuhu on kuulda koera haukumist.

Mõned kilomeetrid eemal tervitabki võõraid seesama koer.

Tema omanik, Vägeva küla piiril elav Laur Koppel ütleb otse välja, et on pagulaste võimalikust tulekust vägagi häiritud.

“Need on ISISe poolt kindla peale finantseeritud. Kust nad tulevad, keegi ei tea. Rootsi pealt on näha, mis see teeb ja toob. Meil elab siin praegu umbes kolmkümmend inimest. Kui siia tuuakse veel viiskümmend pagulast, kes hulguvad mööda küla ja tööle ei hakka, mis siis saab?” küsib mees ärritunult.

Tema meelest on kõige ebaausam see, et elanike käest ei küsi arvamust mitte keegi.

“Valitsus andis käsu, olgu olla ja võtate vastu. Lükatakse sisse ja valmis, ega keegi ei küsi. Tahad, koli minema,” pahandab mees, kes on Vägeval elanud 42 aastat ja kel on võimaliku tulevase pagulaskeskuse majaga seotud oma mälestused.

Tema vanemad töötasid kunagises erikoolis ja praegugi mängitab tema koera ning käib tal abiks erihooldekodu elanik.

“Ta aitab kõike teha. Lugeda ei oska, numbreid ei mõista, kuid tööd teeb tublisti. Nendega saab räägitud, nõrga­mõistuslikud küll, aga korralikud. Pagulaspoisid siia tööle ei tule, see on kindel, oh ei, nad ei oska keelt ega suhelda, mitte midagi. Nendega pole midagi peale hakata, kindlalt kohe,” räägib Koppel ja kinnitab veelkord: “See asi mulle ei meeldi, muudkui tuuakse ja tehakse. Meie oleme nagu rämps, kellest üle rullitakse,” lõpetab ta, kui tuulehoog lennutab maanteed mööda plakatit pealkirjaga “Noa laev on läinud”.