Juhtkiri: Kes plaksutas?

Kes plaksutas, küsis altkäemaksu võtmise kahtluse alla langenud Tallinna linnapea Edgar Savisaar, kui oli lõpetanud Poska majas oma pressikonverentsi, kus teatas, et süüdistused on absurdsed ja ta ei mõtlegi alla anda. Ajakirjanikud olid rõõmsad. Üks neist plaksutas kogemata. Tema Ise nautis olukorda.

Mõni tund hiljem teatas riigiprokuratuur, et taotleb kohtult Savisaare ametist kõrvaldamist, Savisaar aga pöördus südameprobleemidega haiglasse.

Sellele eelnev triangel Hundisilmal on tänaseks juba kõigile teada, sest ajakirjanike armee jälitas Eesti ühte olulisemat poliitikut päeval ja ööl, kodus ja tööl.

Savisaare nimi müüb. Ometi tehakse kõik, et temast lahti saada. Kust leida aga järgmine suur vastane?

See on asja üks pool. Teine ja palju tõsisem pool on aga see, et antud juhtum tõi päevavalgele levinud ja üha enam leviva probleemi – äraostmise, millega on seotud üks võimsamaid poliitilisi liidreid, aukartusäratav nimekiri ärimehi, Eesti pealinn ja see, kuidas tegelikult asju aetakse.

Me elame Eestis ja tögame näiteks lõunapoolseid endisi liiduvabariike, sest nad on nii korrumpeerunud. Aga tänu kapo põhjalikule tööle näeme, et oleme ise täpselt samasugused.

Kusjuures see viga ei ole ainult ühes erakonnas. Need skandaalid puudutavad mõne aja tagant peaaegu kõiki erakondi: meenutagem kas või riigifirma Tallinna Sadam hiljutist juhtumit.

Inimene on oma olemuselt ahne. Ja kui on võimalus, siis lihtsalt ei suudeta öelda ei. Korruptsioon on peitkuritegu, mida on väga keeruline avastada. Seepärast müts maha meie kaitsepolitsei ees.

Ladina keeles tähendab sõna corruptio rikutust või moraalset laostumist. Jaan Tõnisson pakkus omal ajal sõna “korruptsioon” asemele ilusat eestikeelset sõna – “kõlberüüste”.

Vohav onupojapoliitika, altkäemaksu võtmine ja muu taoline on kui meie kõlbelisust ja moraali häiriv kasvaja.

Kes on järgmine, kes hüüatab: “Mul on häbi olla eestlane!”? No ei aja aplodeerima.