Kevadel otsustas umbes pooleaastane vasikas hetkelist võimalust ära kasutada ning omapäi maailma avastama minna. Mõned päevad tagasi toodi loom, keda nüüd juba õigem mullikaks nimetada, koju tagasi.
Kevadel jooksu pannud vasikas jõudis koju tagasi
Lehtse kandis Rägavere külas asuva Hoogla talu perenaine Piret Pihel kõneles, et järgmisel päeval pärast laudast plagama panekut korraks veel looma lähikonnas nähti, kuid pärast seda oli ta jäljetult kadunud.
“Andsime küll juhtumist teada, rääkisime naabritega, kuid kasu sellest polnud,” kõneles Pihel. Lõpuks tuli lihtsalt olukorraga leppida.
Mõeldi, et loom on kas ise õnnetult hukka saanud või lihana inimeste toidulauale rännanud.
Mõned päevad tagasi sai Piret Pihel aga üllatusliku telefonikõne.
Teatati, et nüüd juba aastane mullikas on viie kilomeetri kaugusel Käravete kandis, ning paluti loomale järele tulla.
Selgus, et rändurist mullikas oli juba kuu aega olnud võõra pullikarjaga koos, kuid olnud piisavalt ettevaatlik, nii et inimestele ta end kuidagi kätte ei andnud.
“Nähti küll, et loom on võõras, aga polnud aimu, kellele ta kuulub,” kõneles Pihel. Lõpuks õnnestus lehmik aga siiski koos pullidega lauta meelitada. Et kõigil veistel on kõrvas märgis numbriga, millega ta PRIAs on registreeritud, selgus omanik kiiresti.
Piret Piheli arvamuse järgi uitas loom enne Järvamaale võõra karja juurde jõudmist metsas.
“Kui ta oleks kellegi juurde läinud, oleks sellest juba teatatud või siis loom hukatud,” arutles Pihel.
Perenaine ütles, et taaskohtumine oma loomaga oli loomulikult rõõmus ning ta on vastutustundlikele veisepidajatele väga tänulik.
Mustavalgekirju rändur on veel veidi ärevil, kuid hakkab koduse laudaeluga kohanema. “Omamoodi huvitav on see, et tema ema oli tige lehm, kes kippus ründama. Järeltulijaga on hoopis teised mured,” kõneles Pihel.
Pullidega koos olnud lehmik tuleb aga nüüd veterinaari poolt üle vaadata: kas ta on ikka süütu või on jõudnud pullidega vallatleda ning tuleb järelkasvuga arvestada.