Täpselt kolm kuud tagasi pidi Neeruti mõisa tornikiiver kenasti alla tõstetama, kuid kraana vedas alt ja murdus ning torn prantsatas vastu maad. Eile hommikul hoidsid kõik mõisa juurde tulnud hinge kinni – kas restaureeritud tornikiiver saab ikka tervelt oma kohale tagasi.
Kiire ja korralik töö: Neeruti mõisa tornikiiver sai paika
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Pärast viis minutit kestnud tõstet oli selge, et sai küll. Eelmisel päeval oli tehtud ka peaproov, mille käigus Kadrina Kraana tornikiivri korra juba paika tõstis, seega ei olekski midagi valesti saanud minna. “Aga ikka oli väike närv sees,” tunnistas mõisa üks omanik Hanna Ild.
Augustis õnnetult vastu maad kukkunud tornikiivri vigastused olid tema sõnul minimaalsed. See osa, mis läks restaureerimisele, jäi terveks, katkiseid osi poleks niikuinii kasutada saanud. “Aga inimesed elasid meile väga kaasa, küsisid, kuidas meil ikka läheb ja mis tornist saab,” rääkis naine.
Tema abikaasa Ander Ild lisas, et tornikiivri teravikust 90% on originaal ning sellest allapoole jääv osa on uus. Kiiver on ühtlaselt tumehall, kuid tulevikus värvitakse selle küljed elevandiluukarva, selline tuleb ka mõisa fassaad. Tornikiiver taastati pealinnas ASi Jälle ja Ko ning OÜ Sinka koostöös.
Pidulikul mõisa tornikiivri tagasitõstmisel oli kohal ka parun Volker von Buxhoeveden, kelle suguvõsale mõis 15.–16. sajandil kuulus.
Mees rääkis, kuidas nende pere toona lõuna poolt Riiast Eestisse tuli ning siis Neeruti (sellal ei kandnud mõis muidugi Neeruti nime) poolt järjest läände ehk Saaremaa poole liikus.
Von Buxhoeveden kolis sel aastal abikaasa Ninaga Tallinnasse. Et ta eile Neerutis oli, on tema sõnul märk sellest, et talle meeldib olla paigas, mis on seotud tema juurtega.
Ajaloolase Jüri Kuuskemaa sõnul peaks eestlased sellise mehe ees mütsi maha võtma. “Eestlased teavad tavaliselt oma ajalugu ainult vanaemade-vanaisadeni, siin on aga mees, kes tunneb oma suguvõsa aastasadade taha nimepidi,” ütles ta.
Kuuskemaa käis Neeruti mõisa juures viimati umbes kümmekond aastat tagasi. Siis paistis talle, et hoone on hukule määratud, sest sellisest kolakast ühe eestlase jõud üldiselt üle ei käi. “Nüüd on mul väga hea meel, et eksisin,” lausus ajaloolane.
Ander ja Hanna Ild on mõisa taastamise usinalt ette võtnud. Alles hiljuti saadi korda mõisa allee, kust ohtlikud puud maha võeti ja ülejäänute oksi lõigati. Üleeile said hoones paika ahjud. “Nii soe oli täna (eile – toim.) tulla ja näha korstnatest suitsu tulemas. Seda võis siin viimati vist 20 aastat tagasi näha,” rääkis Hanna Ild.
Aga meeskond on mõisas kogu aeg kohal ning tehakse üht, teist ja kolmandat. Ildid käivad Neerutis mõne korra nädalas ja kui vähegi võimalik, löövad ka ise tööle käed külge.
“Viimati näiteks kraapisin siin üht ust vanast värvist puhtaks. See lähendab ka hoonega rohkem,” lausus Hanna Ild.