/nginx/o/2010/11/18/468886t1h13e8.jpg)
Rohkem kui kümme aastat on Eestis novembrikuus korraldatud töövarjupäeva. Tänasest lehest saab lugeda Rakvere gümnaasiumi neiu värskest kogemusest siseministri töövarjuna ning täna kasutavad mitmed õpilased võimalust saada aimu täiskasvanud inimese “päristöö” olemusest.
Nõnda saadakse ettekujutus, kuidas näeb välja ettevõtjate või ametnike, arstide või näiteks mõnd teenust pakkuvate inimeste argipäev.
Ühe päevaga ei saa muidugi sellest täit ülevaadet, kuid aimu kindlasti. Tunnustust on väärt need töötegijad, kes on lubanud endale “varju”, ja kasu on tõenäoliselt kahepoolne: noor saab kogemuse võrra rikkamaks ning professionaal on sunnitud oma igapäevarutiinist välja astuma. Küllap paneb oma tööst ja selle tegemisest rääkimine ning selgituste andmine rohkem mõtlema ka eesmärkidele, mis võib-olla päev päeva järel rahmeldamise käigus ähmastunud, ja loodetavasti tekib ka mõni uus tööalane idee.
Kui enamasti soovivad noored töövarjuna järgneda mõnele ministrile, tippametnikule või muul moel eriliselt silma paistnud persoonile, siis tasub tähelepanu pöörata ka ametiredeli teistele pulkadele: kuidas näeb välja näiteks postiljoni või sotsiaaltöötaja päev.
Ja kuidas võiks maailm paista töötu inimese varjuna?
Noore inimese ees on oma tuleviku üle otsustades palju valikuid ja ehk aitab töövarjupäev enam selgust saada, milline võib olla ühe või teise eriala õppimise tulemus. Võib-olla aitab oma ala hästi valdav ja südamega tööd tegev inimene inspireerida noort ühe või teise ala tagamaid enam uurima. Ja miks mitte mõne aasta pärast kutse- või ülikooli seda eriala õppima asuma. Või vastupidi, mõista, et tema jaoks on parim valik hoopis midagi muud, ning innustada edasi otsima.
Tänapäeval tuleb muidugi valmis olla selleks, et õpitud erialal ei pruugi olla võimalik töötada pensionini, vaid tuleb end täiendada ja mõnelgi juhul hoopis uus ala õppida – seegi on võimalik.
/nginx/o/2024/10/18/16427063t1h217a.png)