Samal ajal kui president Toomas Hendrik Ilves kutsub talente Eestisse tagasi, lõõmavad kired ühe talendi ümber. Jutt on mainekast dirigendist Neeme Järvist, kes kutsuti ERSO etteotsa.
Aga talendil on oma hind, Järvi puhul mõnedel andmetel kaks miljonit krooni aastas - talent peab saama raha, mis talle tema ande eest ka mujal makstakse. Kuid see on juba summa, mis ei lase enamikku inimesi kiretuks jääda.
Kahtlemata on Neeme Järvi üks meie väikese rahva kultuuri suurkujudest, kes on aidanud jäädvustada Eestit oma dirigenditegevusega maailmakaardile. Kuid haritud inimesena võiks ta mõista, et palgataset Eestis ja Soomes ei saa võrrelda. Soomes saavad kõik - bussijuhid, arstid, õpetajad, muusikud jt - rohkem palka kui Eestis.
Kuid ometi ilmneb ERSO juhtumis lihtne tõde: Eesti võib oma talente küll koju kutsuda, kuid Eesti ei jõua neid kinni maksta, sest me oleme väike ja - mis seal salata - vaene maa. Isegi Londonis resideeruv seltskonnaajakirjanik kuulutab ülbelt: Eesti ei jaksa mind kunagi tagasi osta, mida siis maailmakuulsast dirigendist rääkida.
Neeme Järvi on nimetanud kultuuriminister Laine Jänese otsust ERSO direktor Andres Siitan vallandada lausa rahvuslikuks kuriteoks. Ta heitis ministrile ette, et nimetatud sammu temaga ei arutatud. Aga andke andeks, miks peaks minister oma tegemisi ühe oma allasutuse kunstilise juhiga arutama?
Tõsi, eile tunnistas Siitan ka ise ajakirjanduses, et on teinud otsuseid, mis on viinud ERSO finantskriisi. Aga selleks ajaks oli Jänes juba risti taotud.
Teine asi on maestro Järvi suhtumine. Neljapäeva õhtul tulistas ta Mihkel Raua saates “Kolmeraudne”, et peaminister Andrus Ansip ei tea kultuurist midagi. Seejärel õrritas ta virulastest teatrifänne, kui viskas, et ega rahvusooper ei ole mingi Rakvere teater.
Tõepoolest, tal võib mõlema väite puhul õigus olla, kuid ei maksa unustada, et Rakvere teater on Euroopas unikaalne just seetõttu, et on kõige idapoolsem eestikeelne riiklik teater ja Rakvere näol on tegemist Euroopa pisima linnaga, kus on oma kutseline teater. Seega on ta siinsele rahvale ülitähtis, paraku mitte maestrole.