Robert Antropov: SÕNA käsib, poob ja laseb?

Robert Antropov. Foto: .

Allikas teab öelda: “Lähedase allika sõnul pole suurettevõtja X ning tema abikaasa oma noorima poja pruudiga rahul. Paaril on keelatud seltskonnaüritustel koos poseerida ning üldse end meedias koos näidata. Lisaks vanemate karmusele on pruut eelmainitud allika väitel kurtnud ka peigmehe kitsidust. Rikka ärimehe poeg ei tahtvat maksta tibi autoliisingu arveid.”
Tegemist ei ole minu väljamõeldisega, vaid ajakirjanduses ilmunud uudislooga. Kogu artikkel on üles ehitatud anonüüm­se allika antud informatsioonile.

Riigikogu menetluses on nn allikakaitseseadus, mille jõustumisel on kaks peamist eesmärki: esiteks luuakse seaduslik alus ajakirjandusliku allika kaitseks ning samas tugevdatakse selliste isiklike õiguste kaitset, nagu on kehaline ja eraeluline puutumatus või isiku hea nimi.

Allikakaitse

Uus seadus näiteks näeb ette, et kohtunikul on õigus nõuda ajakirjanikult allikate kohta ütlusi üksnes juhul, kui kriminaaluurimine puudutab kuritegu, mille eest on ette nähtud vähemalt kuni kaheksa aastat vangistust, ütluste andmiseks esineb ülekaalukas avalik huvi ning muude menetlustoimin­gutega, kas ei ole võimalik tõendeid koguda või on see oluliselt raskendatud.
Kurjategija tabamiseks ja süüdimõistmiseks raskete ja ühiskonnale ohtlikke kuritegude puhul peab kohtul jääma võimalus allikat identifitseerida ja tema ütlusi tõendina kasutada. Kehtivas õiguses aga pole see üldse reguleeritud ja ükskõik millise süüteo puhul ei ole infoallika anonüümsus garanteeritud.

Kuid nagu teame, just ajakirjandusel peab ühiskonnas olema nn sanitari roll, et vahel võib info lekitamine viia ameti kuritarvitamistest teadasaamiseni ja hukkamõistmiseni, olgu need siis kahtlased hanked, onupojapoliitika, omakasu vms.

Sõnavabadus

Õigus rääkida tingib ka kohustuse kontrollida, et esitatud informatsioon oleks tõene. Inimese au ja väärikuse teotamist, valede andmete avaldamist, mille eest on võimalik välja mõista kahjuhüvitist, esineb meie ühiskonnas laiemalt kui ainult meedias, näiteks interneti suhtlusvõrgustikus, avalikel üritustel, sõnavõttudes jne.

Siinkohal pöörduksin tagasi oma artikli alguses toodud näite juurde. Kui suurettevõtja X ja tema abikaasa pole oma noorima poja pruudiga rahul ning ajakirjandus soovib seda kajastada, siis tuleb teha natuke rohkem tööd, mitte ainult tsiteerida anonüümset allikat ning uudis viie minutiga valmis kirjutada.

Jääb võimalus, et asjaosalised võivad ajakirjandusväljaande au ja väärikuse teotamise või valede andmete avaldamise eest kohtusse anda. Ühtlasi võimaldab seaduseelnõu kohtul hüvitise määramisel arvesse võtta kahju tekitaja varalist seisu, et mõjutada teda hoiduma edasisest kahju tekitamisest.

Kahju tekitaja varalise seisu arvestamine on vajalik selleks, et välja mõistetav hüvitis oleks mõjus ja aitaks ära hoida edaspidiseid rikkumisi. Eesti kohtupraktikas on ka selliseid näiteid, et rikkujalt välja mõistetud moraalse kahju hüvitis on olnud mitu korda väiksem kui summa, mida kannatanu kohtuvaidluseks kulutas.

Tasakaal

Miks aga Eesti meediaklann on juba ette solvunud, et seni vabale ja anonüümsele infoväljale soovitakse sisse tungida ning ühiskonna poolt selles uudiste virvarris reegleid kehtestada.
Sõnavabadus on teatavasti demokraatia alustala ja meie kõigi põhiseaduslik õigus. Peame seda põhiõigust kõrgelt hindama ja alati väärtustama. Kuid on keeruline leida tasakaalu sõnavabaduse ja selle vabaduse kuritarvitamise vahel. Siin on kaalul kaks põhiseaduslikku väärtust: sõnavabadus ning isiku au ja väärikus.

Ei maksaks karta asju, milles süüdi ei ole, õiguskuulekus ja ausus on meie kõigi eluväärtus!
Kuid ajakirjanike kõhklused ja kahtlused on inimlikult mõistetavad, sest ka vanasõna ütleb, et mis ühele hea, see teisele halb … või sooviksime siiski leida tasakaalu, tasakaalu ülitähtsas ja meid iga päev ümbritsevas ning paljus ka inimelu suunavas infotulvas!