Lokkav kodutus ei ole ainult vaese rahva või riigi tunnus. Isegi rikaste Euroopa riikide pealinnade tänavatel võib kohata hulganisti kodutuid, kes inimestelt almust paluvad.
Juhtkiri: Kodutu kodu
24. november 2010, 08:19
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
See näitab, kui suured käärid valitsevad ühiskonnas vaesuse ja rikkuse vahel. Ka Eestis on väga suur hulk inimesi, kes lihtsalt ei mõista, kuidas üldse saab olla vaene. Aeg on sealmaal, et meil tegutseb juba teine põlvkond rikkureid, kelle vanemad on Eesti algusaastate eldoraadot kenasti ära kasutanud. Nad pole tõelist puudust kunagi tundnud ega seda kogenud.
Ka poliitikud, eriti valitsevad erakonnad, on justkui selle koha pealt silma kinni pigistanud, sest oleme ju edukad ja rikkad, kui tööd teeme. See, et tööd sageli lihtsalt ei leia, ei jõua paljudele pärale.
Rakveres on kodutute varjupaik tegutsenud kuus aastat. Selle ajaga on seal kundedeks olnud sadu peavarjutahtjaid. Ühest küljest on enamik ise harjunud selle eluga ega suuda, ei oska või ei taha midagi ette võtta kodu ja töökoha leidmiseks.
Teisalt: iga inimese elu on väärtuslik. Ja igaühel on õigus peavarjule, et talvel mitte surnuks külmuda, igaühel meist on õigus minimaalsele toidule ning vältimatule arstiabile.
Tahame või ei, nad on osa meie ühiskonnast. Iga inimese lugu on erinev. Me võime oma kujutlustes üldistada, aga me ei tea, miks üks või teine inimene on tänaval. Kas on ta mingil põhjusel kaotanud töö, jäänud võlgade tõttu kodust ilma? Takistab tal toimetulekut vaimne või füüsiline eripära? Alkoholiprobleem?
Need, kes elavad kodutute öömajas, on vaid väike osa, keda võime kodututeks või endaga mitte toime tulevateks inimesteks nimetada.
Tallinnas ja Ida-Virumaal juhtub mitu korda aastas, et mahajäetud maja, kus kodutud on end sisse seadnud, põlema süttib. Ööbitakse trepikodades, kuurides ja isegi telkides.
Kindlasti vajavad lootusetusse olukorda sattunud abi. Tõsi, paljusid neist ei saa muuta. Kuid kui ka üks inimene viiekümnest ree peale saab, väärib see pingutamist. Nii tema enda kui ühiskonna pärast.