Juhtkiri: Kodutu kodu

Иллюстративное фото

FOTO: Peeter Langovits/Postimees

Lokkav kodutus ei ole ainult vaese rah­va või riigi tunnus. Isegi rikaste Euroopa riikide pealinnade tänavatel võib kohata hulganisti kodutuid, kes inimestelt almust paluvad.

See näitab, kui suured käärid valitsevad ühiskonnas vaesuse ja rikkuse vahel. Ka Eestis on väga suur hulk inimesi, kes lihtsalt ei mõista, kuidas üldse saab olla vaene. Aeg on sealmaal, et meil tegutseb juba teine põlvkond rikkureid, kelle vanemad on Eesti algusaastate eldoraadot kenasti ära kasutanud. Nad pole tõelist puudust kunagi tundnud ega seda kogenud.

Ka poliitikud, eriti valitsevad erakonnad, on justkui selle koha pealt silma kinni pigistanud, sest oleme ju edukad ja rikkad, kui tööd teeme. See, et tööd sageli lihtsalt ei leia, ei jõua paljudele pärale.

Rakveres on kodutute var­jupaik tegutsenud kuus aastat. Selle ajaga on seal kundedeks olnud sadu pea­varjutahtjaid. Ühest kül­jest on enamik ise harjunud selle eluga ega suuda, ei oska või ei taha midagi ette võtta kodu ja töö­koha leidmiseks.

Teisalt: iga inimese elu on väärtuslik. Ja igaühel on õigus peavarjule, et talvel mitte surnuks külmuda, igaühel meist on õigus minimaalsele toidule ning vältimatule arstiabile.

Tahame või ei, nad on osa meie ühiskonnast. Iga inimese lugu on erinev. Me või­me oma kujutlustes üldistada, aga me ei tea, miks üks või teine inimene on tänaval. Kas on ta mingil põhju­sel kaotanud töö, jäänud võlgade tõttu ko­dust ilma? Ta­kistab tal toimetulekut vaimne või füüsiline ­eripära? Alkoholiprobleem?

Need, kes elavad kodutute öömajas, on vaid väike osa, keda võime kodututeks või endaga mitte toime tulevateks inimesteks nimetada.

Tallinnas ja Ida-Virumaal juhtub mitu korda aastas, et mahajäetud maja, kus kodutud on end sisse seadnud, põlema süttib. Ööbitakse trepikodades, kuurides ja isegi telkides.

Kindlasti vajavad lootusetusse olukorda sattunud abi. Tõsi, paljusid neist ei saa muuta. Kuid kui ka üks inimene viiekümnest ree peale saab, väärib see pingutamist. Nii tema enda kui ühiskonna pärast.

Tagasi üles