Rannar Vassiljev: Vähendada oleks mõistlik käibe-, mitte tulumaksu

Rannar Vassiljev. Foto: Arvet Mägi

Viisteist aastat on reformierakond hirmutanud meid astmelise tulumaksuga, luues viimasest müütilise koletise ja tulumaksu vähendamisest majanduse päästeingli. Uute ideede puuduses on kolletunult vana propagandakaart sahtlist jälle välja võetud, unustades taas käibemaksu, mille vähendamine on Eesti jaoks tunduvalt kriitilisem.

Kristiina Ojulandi mõte Delfis, et astmeline tulumaks oleks Eestilt euro röövinud, on ehe näide reformierakondlikust demagoogiast, mis majandusloogikast üsna kauge kaarega mööda käib. Väide, et progresseeruv tulumaks oleks väiksema sissetulekuga inimestele raha kätte jättes tarbimist suurendanud ja sellega inflatsiooni kergitanud, kõlab majandusbuumis tulumaksu vähendanud ning kriisis käibe- ja aktsiisimaksu tõstnud erakonna esindaja suust asjatundmatult ja silmakirjalikult.

Kahjuks on just emotsionaalsel hirmul meie maksudebatt aastaid baseerunud, jättes kõrvale sisulised argumendid.

Kahe maksu erinevus

Mis on kahe maksu vahe? Madalam tulumaks, mille eest seisab reformierakond, on kasulik kõrgema teenistusega inimestele, kelle kogu sissetulek ei kulu igapäevaste väljaminekute katmiseks, madalam käibemaks esmatarbekaupadele, mida soovivad sotsiaaldemokraadid, toetab keskmise ja madalama palga saajaid.

Tänases olukorras langeb keskmise ja madala sissetulekuga isikutele ebaproportsionaalselt kõrge maksukoormus.

Tulu- ja käibemaksukoormus on keskmist palka teenival inimesel kõrgem kui kolm korda suurema sissetulekuga kaaskondlasel, kellel tänu kõrgele teenistusele jääb kuus 10 000 krooni järele. Kui üldise heaoluühiskonna printsiibi kohaselt vastutavad enam teenivad inimesed ka suurema panusega kogukonna ees, siis tänases Eestis valitseb vastupidine olukord.

Meile aastaid pähe raiutud dogmaatiline väide, et madal tulumaks soosib ettevõtlust, kvalifitseerub pelgalt pooltõdede hulka. Tulumaksumäär muutub aktuaalseks alles siis, kui firma on jõudnud kasumi väljavõtmiseni. Käibemaks seevastu avaldab mõju tunduvalt varem, elik kui teenust või toodet müüakse ka siis, kui kasumisse ei jõuta või ei soovita kasumit välja võtta.

Enamik Euroopa Liidu liikmesriikidest kasutab diferentseeritud käibemaksumäära, mida võib vähendada kuni viie prot­sendini. Eestis toiduainetele madalamat käibemaksumäära ei rakendada, mistõttu on see 20 protsendiga Euroopa Liidus üks kõrgemaid, jäädes alla vaid kolmes riigis kehtivale. Samas proportsionaalsusel põhinev tulumaks on Euroopa madalamate hulgas.

Hind väheneks

Mõneltki käibemaksuerisuse vastaselt poliitikult pärineb väide, et toiduainete, ravimite ja kultuuriürituste pealt maksu vähendamine näiteks ei vähenda nende lõpphinda tarbijale. Taas kord on tegu arvamusega, mis majandusloogikaga vastuollu läheb.

See võiks tõele vastata täielikult monopoolses turusituatsioonis (kusjuures ilma kulupõhise hinnaregulatsioonita) ning kaupade ja teenuste puhul, mille nõudluse hinnaelastsus on null, elik mille tarbimine hinna langedes ei suurene.

Ravimite puhul on hinnaelastsus küll madal, kuid selle kompenseerib turul valitsev konkurents. Seetõttu toob käibemaksu langetamine kaasa madalamad hinnad tarbijale, sõltumata poliitoponentide retoorikast.

Iga riik vajab avalike teenuste pakkumiseks maksustamist. Paljuski sõltub see, mis maksu, mil viisil ja kui suure määraga kasutada, valitsevast ideoloogiast.

Praegu tuleb tõdeda, et Eesti soosib kõrge käibemaksu ja madala tulumaksuga ebaproportsionaalselt palju neid, kel sissetulek suurem, kes ise endaga hästi hakkama saavad.

Efektiivne viis ühiskondliku vastutuse tasakaalustamiseks on langetada käibemaksu näiteks toiduainetele, ravimitele, kultuuriüritustele, muutes need kõi­gile soodsamaks.