Aktiivne kodanik on väärtus

Foto: Praxise uuring 2009

Poliitikauuringute keskus Praxis analüüsis omavalitsuste tegevust avalike teenuste delegeerimisel kodanikeühendustele. Üks uuringu koostajatest Annika Uudelepp tõdeb, et sageli on omavalitsus­tel odavam ja efektiivsem teha koostööd mittetulundusühingutega.

Omavalitsusel on kohustus osutada teatud avalikke teenuseid. Mil moel seda tehakse?

Üks võimalus on teha kõike ise: võtta ametnikud tööle ja korraldada kõike nende kaudu. Eesti keskmises omavalitsuses on tavapärased liitametikohad. Ehk on üks spetsialist, kes tegeleb sotsiaal-, haridus-, spordi- ja kultuuriküsimustega. Sel juhul ei saa me rääkida sellest, et inimene on spetsialist kõigis neis valdkondades.

Üks olulisemaid kaalutlusi, miks üldse mõelda teenuste delegeerimisele, ongi kompetentsus. Ametnik, kelle ülesanded algavad spordist ja lõpevad sotsiaalvaldkonnaga, sageli eksperdi tasandile ei jõua ega ole pädev, et tegeleda hästi kõigi valdkondadega.

Ma arvan, et Eesti ametnikud ei ole läbi mõelnud võimalust ülesandeid delegeerida – nad ei pea tegema kõike ise, seaduski ütleb, et omavalitsus korraldab teenuseid.

Teine variant on, et omavalitsus loob hallatava asutuse, näiteks noorte- või sotsiaaltöökeskuse. Mõnikord luuakse ka ise MTÜ või sihtasutus.

Kolmas variant on teenust sisse osta. Teiste riikide kogemus on, et delegeeritakse siis, kui see on mõttekam – sama rahasumma eest saadakse kvaliteetsemat teenust.

Kui räägime kodanikeühendustest, siis neil on oma sihtrühmaga reeglina ka lä­hedane, tihe ja sisuline kontakt. Näiteks puuetega inimestele osu­tavad teenuseid mõ­ned puue­tega inimeste organisatsioonid, kelle töötajad tunnevad sihtrühma ja selle vajadusi väga hästi, on sageli ka eestkõnelejad riigiasutustes. Neil on praktiline, n-ö põllult teadmine, vahetu igapäevane kontakt kliendiga.

Kes vastutab delgeerides teenuse eest?

Delegeerimine ei tähenda seda, et omavalitsus loobub vastutusest. Tegelikult jääb ta teenuse eest alati vastutama. Kui teenust delegeeritakse, siis see ei võrdu olukorraga, kus omavalitsus asjaga üldse ei tegele ja saab selle n-ö kaelast ära. Ei, ta peab sinna panema aega ja professionaalne delegeerimine eeldab kompetentset tellijat.

Kui palju meil Eestis kompetentseid tellijaid on?

Suurematel omavalitsustel on reeglina rohkem ressurssi. Väikeste puhul näen suurt potentsiaali selles, et delegeerimine oleks üks viis ka omavalitsuste koostöö suurendamiseks ja efektiivsuse saavutamiseks. Näiteks on konkreetne teenusevajajate rühm ühes omavalitsuses, näiteks kolm inimest – iga vallavanem põhjendab, et neile teenuse osutamiseks pole mõtet ametnikku tööle võtta. Aga naabervallal on võib-olla samuti mõned inimesed, kes sama teenust vajaksid. Nii on võimalik võtta üks teenuseosutaja mitme piirkonna peale, selle asemel et iga omavalitsus eraldi pusib.

Masu on päris palju kaasa aidanud, et otsitakse mitmekesisemaid lahendusi. Valdade liitmine ei ole ainus lahendus, näiteks teenuseid saab osutada mitme valla koostöös nii, et teenuste kasutajad on rahul.

Milline on olukord Lääne-Virumaal teenuste delegeerimisel teiste maakondadega võrreldes?

Lääne-Virumaa on delegeerijate hulgas üsna edumeelne, olles esimese kolmandiku seas. Kaks kolmandikku omavalitsusi on 2009. aastal tehtud analüüsi andmetel delegeerinud üksikutele või mitmetele kodanikeühendustele avalike teenuste osutamist. 28% vastanutest on öelnud, et nad ei ole delegeerijad. Näiteks üle poole Võrumaa omavalitsustest vastas, et nemad ei ole avalike teenuste osutamist kodanikeühendustele delegeerinud.

Kus läheb kodanikeühenduste puhul piir siira heategevuse ja ettevõtluse vahel?

Kodanikuühendustel ei keela keegi teenida omatulu. Aga nad ei saa seda liikmete vahel laiali jagada või muul moel kasumina välja võtta. MTÜd pakuvad sageli oma liikmetele ka tasulisi teenuseid, näiteks korraldavad üritusi, nõustavad, levitavad infot.

Kas on võimalik, et MTÜd ei kasuta raha sihtotstarbeliselt? Näiteks oli mõni aeg tagasi Tapa vallas probleem MTÜga Jeeriko.

Uuring näitas, et need MTÜd, kes teenust osutavad, on usaldusväärsed ja esitavad nõutud aruanded. Mis tahes asju ei saa üldis­tada, ka MTÜga Jeeriko juhtunut ei saa üle kanda teistele vabaühendustele. Aga mul on hea meel, et avalikuks tulevad asjad, mis on halvasti tehtud, sest see distsiplineerib teisi.

Kas teenuse pakkumise algatab riik või kodanikeühendus?

Kui lääneriikides hakati toetuma erasektorile, siis mõte oli selles, et erasektor suudab teha asju efektiivsemalt. On terve hulk teenuseid, mille puhul ei ole turgu, kasumikohta, kuhu ettevõtted tekiksid. Teenused, mida pakkuvad ettevõtted, on tihedas konkurentsis, on näiteks jäätmekäitlus, heakorra tagamine, tänavate hooldus. Kui mõelda teenustele, milles on parem kodanikuühiskond, siis reeglina on need inimesekesksed, pehmemad teenused sot­siaal-, hariduse, kultuuri, noorsootöö vallas. Need on valdkonnad, mis ei ole seotud suurte investeeringutega infrastruktuuri ega masinaparkidega.

Kui mõtleme HIVi ja aidsi ennetuse peale, siis seda sektorit on Eestis rahastanud aastaid välisdoonorid. Selles vallas tekkisidki kodanikuühendused, et pakkuda teenuseid. Ja alles hiljem on riik näinud, et need ühendused jõuavad sihtrühmadeni paremini ning on mõistlik osutada teenust nende vahendusel.

Teenused, mida MTÜd osutavad, ei ole ettevõtjatele atrak­tiivsed, sest reeglina ei too need kasumit. Üks põhjus, miks KOV näeb kodanikeühendustele teenuste delegeerimises potentsiaali, on see, et MTÜdel on võimalik kaasata täiendavat ressurssi: vabatahtlikke, küsida projektidest toetust, küsida annetusi.

Kuidas koostöö omavalitsuse ja kodanikeühenduste vahel alguse saab?

Hästi oluline on see, kuidas omavalitsusjuht ja vastava vald­konna ametnikud asjasse suhtuvad. Nende avatusest sõltub palju – kas MTÜsid nähakse partnerite või üksnes rahaküsija­tena. Omavalitsustel on põhjust oma kompetentsusele mõel­da ja näha mitmekesisemaid või­malusi teenuste osutamiseks.

Kodanikeühendused aitavad ka kogukonda võimestada ja tugevdada. Näiteks võtame koolitranspordi. Meil on piirkon­di, kus bussi on kallis käima pan­na. Aga kui külaelanikud ise koopereeruvad, teevad ehk isegi seltsingu ja lepivad kokku, panevad ise bussi või auto käima, nii et ühel päeval võtab üks ja teisel päeval teine naaber enda ülesandeks lapsed kooli viia, siis sellega korraldataks vallas sisuliselt mingis osas õpilastransport. See näitab, et kodanikud on ise selle eest väljas, et nad saaksid hästi elada - nad ei koli seepärast ära, et vald ei pane koolibussi käima.

Aktiivne kodanik on suur väärtus ning vallad võiksid seda rohkem näha ning mõelda delegeerimise kui kodanike võimestamise väga tugeva hoova peale.

Põhijäreldused

• 60% omavalitsustest delegeerivad avalike teenuste osutamise MTÜdele, kuid sageli ei osata kodanikeühenduste ja koostöö potentsiaali täielikult rakendada.

• Suuremad omavalitsused delegeerivad teenuste osutamist sagedamini ja süsteemsemalt.

• Kõige jätkusuutlikumad koostöösuhted teenuste osutamisel on sotsiaalvaldkonnas.

• Avalike teenuste osutamise kaudu on omavalitsustel oluline mõju kolmanda sektori arengule.

Allikas: Praxise uuring 2009