Kuidas riimida pookeoksa torupilliga?

Kunstilipsude koguja Raivo Riim on õpetanud paljud noormehed lipsusõlme siduma. Foto: Arvet Mägi

Kes õpetab keelt ja kombeid, tõlgib, tantsib, laulab ja mängib torupilli, on tseremooniameister, soome- ja saksakeelne pulmaisa, poogib puid, teeb Tootsi peenraid, kogub vanu raamatuid ...

... näitab kunsti ning naudib ooperit ja kahekordset tudengiseisust? Õpetajahingega Raivo Riim, kes muu.

“Ainuke asi, mida mul elus jätkub, on ideed. Ideedest pole mul kunagi puudus,” tähendab Riim, kelle eestvõttel on saanud teoks mõnigi ainulaadne sündmus. Näiteks Soome ja Eesti laste joonistusvõistlus “Presidendi pai”, kus autasuks tõeliste presidentide tõelised paid, kui nimetada üht hiljaaegseist.

“Olen loomult optimist, minu jaoks on klaas ikka pooltäis, mitte pooltühi,” arvab positiivselt polüfunktsionaalne mees.

Tantsulõvi ja kirstunael

Pole teada, kui palju aitas Saaremaa-juurse krutskilise poisi maa soolaks kasvamisele kaasa vits, mis leidis umbes kord nädalas pruukimist, aga vanematelt päris poeg õpetajapisiku. “Mulle meeldib teadmisi, mis mul on, teistega jagada,” sõnab Raivo Riim, kes oma lastele pole ise kunagi vitsa andnud.

Riimid, kelle perenimi tähendab mageda ja soolase ehk jõe- ja merevee kokkusaamiskohta, on põlised saarlased, ent Raivost sai juba aastaselt mandrimees. “Isal tulid kopsu plekid ja tal soovitati niiskest kliimast ära tulla,” ütleb Riim, keda juured tõmbavad ikka aeg-ajalt mere taha.

Õpetajate lapsele tähendas kool emotsionaalset topeltkoormust: kaaslased pidasid pugejaks, kes saab hindeid niisama, õpetajatel oli aga käepärane isale poisi peale kaebamas käia. “Olin ulakas laps. Kasvasin lastekodulastega koos ja tegin kõik rumalused kaasa. Kõik peod tegin ka kaasa. Ise ulatusin suurtele tüdrukutele nabani, aga muudkui kutsusin neid tantsima ja juhtisin. Kõva tantsija olin,” naerab Riim.

Võipere koolist Rakvere I keskkooli matemaatikaklassi tulnud Riim peab end õpetaja Ado Paju kirstunaelaks. “Kolm miinus oli kogu aeg. Tagantjärele sain aru, et matemaatika õpetas mõtlema. Nüüd näen, et matemaatika on ka poeesia, et teoreemid on nagu luuletused. Siis oli hirm mate tunni ees suur,” meenutab ta.

Füüsika- ja matemaatikaõpetajast isalt polnud poeg lihtsalt seda andi pärinud. Etteruttavalt võib öelda, et need geenid on välja löönud Raivo lastes: Märten ja Jürgen, kelle nimed inspireeritud Jaan Krossi teosest “Kolme katku vahel”, on tehnikamehed. Märtenit hüütakse “doktor Riimiks” autode diagnostika alal ning mehhatroonikat tudeerinud Jürgen kirjutab praegu doktoritööd.

“Nii kui poisid sündisid, ostsin neile teadlikult mehaanilisi mänguasju, tassisin igalt poolt koju kalleid legosid. Ma ei saa ise autoratta vahetamisega ka hakkama ega tahtnud, et poistest kasvaksid samasugused siidikäpad. Mees lihtsalt peab üht-teist oskama. Neil on eriline tehniline taip. Mul taipu oleks ehk ka olnud, aga puudus käeline tegevus,” räägib Riim.

Kolm aastat Musta mere laevastikus teenitud, tahtis noormees astuda Tartu ülikooli arstiteaduskonda, aga põrus reaalainetega. Tegi siis pinginaabri soovitusel kannapöörde ning läks pedasse eesti filoloogiat tudeerima. “Mul on poeesiasoont kogu aeg olnud, kirjandid olid pigem emotsionaalsed kui ratsionaalsed, mõni luuletus oli ja on ka sahtlipõhjas,” põhjendab ta, ent lisab, et pole tegelikult luuletaja tüüp. “Olen pigem tundeinimene, emotsioonidega teiste kaasahaaraja või emotsioonide pakkuja,” arvab ta.

Kõrgkoolidiplom taskus, tuli ta koos dirigendist abikaasaga Rakverre, õpetas eesti keelt tollases Rakvere I keskkoolis, seejärel kolmandas, siis läks Rakvere KEKi kultuuriorganisaatoriks ning töötas lühikest aega miilitsa lastetoa pedagoogina. “Seal nägin elu kõige halvemat poolt. Laps ei saa ju vanemaid valida ... See oli karm kogemus,” kõneleb Riim.

Wirulase, Viru kolhoosi ajalehe toimetamine tähendas uut algust. Oli 1987. aasta sügis. Eesti esimeses sinimustvalge kujundusega lehes avaldatud Endel Nirgi rahvusküsimusest kõneleva artikli eest, mille toimetaja vahetas lehte siis, kui number oli juba Glavlitist ehk tsensuurist käbi käinud (see oli täiesti hulljulge ja ebaseaduslik tegu!), sai toimetaja parteiliselt karistada ja saadeti sõjaväkke kordusõppustele. Ent lehte otsiti tikutulega. “See jõudis isegi Ameerikasse ja Toomas Hendrik Ilves on öelnud, et on seda lugenud,” mainib Riim.

Ooperihuvi saigi alguse kordusõppustel Kiievis, kus õhtuti polnud muud teha kui ooperis käia. “Mis inimene suudab oma häälega teha, on imeline, see vokaaltehnika ja hing, mis on laulus, see paelub ja tõmbab mind,” väidab ta. Armastus klassikalise muusika vastu on pärit koolipõlvest, kui õpetaja Zahharova eestvõttel sõideti Tallinna sümfooniakontsertidele ja emalt musikaalsuse pärinud poiss avastas rõõmuga Bachi, Beethoveni ja Tšaikovski maailma.

Peda ajal laulis Raivo Riim Tallinna üliõpilassegakooris ja tutvus malevas Tallinna kammerkooris laulva ja konservatooriumis õppiva Anneliga. “Annelit peab kiitma mu teadliku muusikalise äratajana. Käisime väga palju koos kontsertidel ja ma õppisin muusikat kuulama,” tunnistab Riim. “Elu on viinud kokku mitme naisisiksusega, kes mind on kujndanud: minu ema, Anneli Riim, Maie Orav ja nüüd Viivi Voorand.”

Tema kõrget tenorit kooris ei kuule, sest häälemurde eas põetud häälepaelte põletik ei luba häält pingutada, aga hiljaaegu õppis ta mängima torupilli. Kristjan Toropist folkloorile äratatud, tantsis ta Tarvanpääs 25 aastat, kuni põlved ära kulusid. Nüüd lööb kaasa Lahemaa Rahvamuusikute tegemistes. “Kui oled folkloorile käe andnud, siis nii see jääb,” ütleb Riim, keda rahvatantsukirg on viinud paikadesse, kuhu naljalt ei satu, ekstreemsemad neist Bagdad Iraani-Iraagi sõja ajal ja Sri Lanka. Moskva olümpiamängudel esinedes õnnestus ära näha Vladimir Võssotski viimane “Hamlet”.

Virulaste kokkuhõikaja

Kui perestroika käigus said rajoonidest maakonnad, kutsus maavanem Lembit Kaljuvee Raivo Riimi Lääne-Viru maavalitsuse kultuurinõunikuks. Korraldati koos Virumaa Fondi lehe Virumaa Teataja toimetaja Rein Sikuga esimene virulaste ülemaailmne kokkutulek. “Kokku tuldi üle kogu maailma. Terve suvi oli üks ilus festival,” meenutab ta. Aastal 1991 lõid Raivo Riim ja Ello Odraks Anneli Riimi ärgitusel Virumaa Poistekoori. “Hästi intensiivne aeg oli, kultuurielu läks hästi käima, kui Eesti vabanes, iga päev tõi midagi uut - sinimustvalge, Eesti kroon ...”

Sellesse aega jääb üks Raivo Riimi ilusamaid emotsioone. “Oli vist 1988. aasta suvi. Eestis oli sinimustvalge lubatud, aga Lätis olid rahvusvärvid veel keelatud. Kandsin Riias Baltica festivalil Eesti lippu, mis viljasalves alles hoitud, ja kahelt poolt visati lilli. Rahvas nuttis ja hüüdis “Igaunija!”,” räägib Riim.

Maavanema vahetudes kadus Riimil kultuurinõuniku koht päevapealt ning pool aastat kulges vaba mehena. “Ma tean, mis tähendab töötu olla,” ütleb ta. Appi tuli sõber Rein Sikk. (“Paar väga head sõpra on mul elus olnud, ja üks neist on Sikk. Temaga nagistame küll, aga kunagi pole igav.”) Tema soovitas Raivo Riimi Virumaa Kommertspanka reklaamiosakonda.

Kaheaastasele pangaperioodile järgnes õpetajaaeg koolitusfirmas, kuni Raivo Riim otsustas teha oma koolitusfirma. “Enam ma võib-olla ei julgeks,” arvab mees, kelle Virumaa Näitused on vastu pidanud 15 aastat. “Ega ta kerge ei ole,” tunnistab ta.

Kui majanduslanguse ajal huvi keelte õppimise vastu järsult vähenes, kutsus Riim Varudisse kokku sõbrad ehk päästekomitee. Kunagi Soomes eesti keele õpetamisega teenitud raha eest ostetud suvekodus tehti sauna ning viheldi perspektiiv heledamaks.

Kunstilembene bukinist

Raivo Riim õpetab õhtuti soome keelt ja sisendab õpilastele, et kõige olulisem on rääkida. “Keel on kommunikatsioon, suhtlemine. Aga inimesel on kramp sees niikaua, kui hakkab selles keeles mõtlema,” teab ta omast käest. Muuseas – ülikoolis kukkus ta soome keele eksamil läbi, sest spikerdas ... Aga Soomes eesti keelt õpetades tuli keel suhu.

Üliõpilasmalevas koos Schwerinist saabunud tudengitega töötades huvitavaks muutunud saksa keele kohta arvab Riim, et eks ta ikka vigadega räägib. “Aga nad saavad minust aru ja see on kõige tähtsam,” arvab mees, kes on juhtinud kümme aastat eesti kultuuri päevi Saksamaal Plönis, vedanud Saksa klubi, korraldanud saksa-eesti pulma. Vene keel on pärit sõjaväest. Inglise keelt Riim ei armasta, ehkki asjad saab aetud.

Kui Riho Hütt tuli välja mõttega hakata Rakvere Galeriid tegema, laskis kunstiraamatute kollektsionäär ja pisukese kunstikogu ja kunstiaineliste lipsude kogu omanik end kaasa haarata. “Ühes endast lugupidavas linnas peab galerii olema. Selline, mis pole kommertsgalerii,” on Riim, kes enda väitel joonistada ei oska, veendunud. “Me peame Rihoga galeriid ka kui õpetajad, et publikut harida. On niisugune rahvavalgustaja kiiks,” muigab Riim ja lisab, et ehkki on alati valmis teadmisi jagama, siis raha ta ei laena. “Isa rääkis mulle juba lapsena, et raha ära laena, aga kui vaja, osta inimesele päts leiba,” nimetab aastatega kristlikele vaadetele lähenenud mees.

Lisaks kunstiraamatutele on Raivo Riimil kodus korralik vanade raamatute kollektsioon.

Bukinistlik huvi sai alguse päevast, kui loengutest usinasti poppi teinud pidutsemisaldis tudeng sattus antikvariaadis kokku õppejõud Mart Mägraga. “Mäger nägi mind, ostis Ibseni “Rahvavaenlased” ja pistis pihku - “Palun!”. Kinkis õpilasele raamatu. See oli sama, nagu õpetaja Laur kinkis Arnole viiuli. Jälle üks šokk mul elus – kingib mulle, kes ei viitsi loenguski käia ...” meenutab Riim ja lisab, et Mägralt sai Kadrina emakeelesammaski oma kirja “Sõna seob”.

“Ma ei ole distsipliini-inimene, ma ei tunne kella ja küllap oleks kõrgkoolist välja langenud, aga Anneli tegi minust korraliku inimese,” tunnistab Riim.

Ehkki 17 aastat kestnud abielu sai otsa, on Raivo Riim saatusele tänulik, et see viis ta kokku väga huvitava inimesega, kellega nad on andekad lapsed saanud. “On võimalik säästa ennast ja teist, kui inimese moodi lahku minna. Pärast normaalset lahutust saate teineteisega paremini läbi kui viimastel abieluaastatel. Lapsed kannatavad ka vähem, kuigi kannatavad nagunii,” teab Riim. “Kunagi ei tohi lastele halvustada teist vanemat,” on tema kindel põhimõte.

Elus peabki Raivo Riim pea kõige tähtsamaks oma laste harimist, tahet anda neile parimat. “Kui neist ei hooli ega oska neid kasvatada, lased õige aja mööda, on see kurb. Lapsed on ju antud meile kingituseks ja nad lähevad varsti kodust välja. Siis tulebki lasta nad kodunt ära, isegi sundida, et nad saaksid oma elu elada. Ajasin niimoodi Jürgeni Saksamaale ülikooli,” räägib Riim. Teine põhimõte on, et mees peab kindlasti sõjaväes käima ja oskama enda eest seista. “Oluline on ka vanemate austamine, aga seda nõuda ei saa, see peab tulema hingest,” sõnab ta.

Riimi showman’i-pool tähendab pulma- ja jõuluvanaametit, pereklubi Sõrmus juhtimist ning kõikvõimalike ürituste korraldamist. “Olen elus nii palju laval olnud, et ükski lava mind ei hirmuta. Aga stressi on tublisti, sest seal pead sadat asja tähele panema ja hetkega reageerima, muidu on üritus mokas. See on suur vastutus. Tegelikult on ka see nagu õpetajatöö – pead olema kogu aeg laval, natuke näitlema ja kogu aeg reageerima.”

Unelmate maal Austraalias toimus Raivo Riimi roheline ärkamine. “See oli rohešokk. Tulin tagasi hoopis teise inimesena,” ütleb Riim. Temast sai möödunud sügisel Räpina aianduskooli tudeng, sest tundis: teadmisteta ei käi jõud aastatega aina tähtsamaks ja armsamaks muutunud maakodu aiast üle. “Paar porgandit, paar peeti, nii Tootsi peenra stiilis. Ja lilled muidugi, palju lilli,” kirjeldab Riim oma aeda. Puude pookimist, oma värsket hobi, harjutab ta usinasti. “Pooled pookeoksad läksid kasvama,” rõõmustab Riim ning joonistab ehtõpetajalikult tahvlile kõige paremini töötava pookimisskeemi.

Kombeline õppija

Praegu on Riimil Räpinast akadeemiline puhkus, sest sügisel astus ta Tartu ülikooli magistriõppesse tudeerima, kuidas õpetada eesti keelt võõrkeelena. Missioon sõjaväkke tulnud venekeelsed noormehed eesti keelt mõikama panna vajab aga täitmist. “Ma ei osanud neile seletada, miks eesti keeles kasutatakse kord ma- kord da-tegevusnime. Metoodikat jäi napiks. Tuli minna õppima,” tunnistab ta.

Saanuks ehk ilmagi, aga Raivo Riim pole kuidagi-tegija-mees, tema tunneb, et vastutab tulemuse eest. Pealegi on ta aru saanud, kui mõnus on õppida. Ajalooline grammatika, mida ta peda päevil vihkas, pakub nüüd põnevust ja naudingut. “Ma näen keeles loomingulisust ja poeetilisust, otsin, mis on seal sõnade taga,” ütleb end Mati Hindi õpilaseks lugev filoloog.

Õpetada on aga Riimi meelest mõtet üksnes nõnda, et õpilased oleksid huvi ja naudinguga asja juures. “Koeruseealistele peab keelt õpetama lõbusalt ja huvitavalt, kombeid aga nõnda, et nad ise tunneksid, et neid on tarvis. Kui hakkame arutama, mis juhtuks, kui pulma- ja matusekombed segi ajada, on vajadus kohe selge,” toob Raivo Riim näite.

Kommete üle mõtlema ajendas Riimi Aaspere õpetaja ja aianduse guru Juhan Aruste. “Ta tõstis ka esimese klassi juntsu ees kaabut. Ta kaabuserva oli rohkest tervitamisest lausa auk kulunud. Siis ma ei osanud mõelda, et ta on tõeline džentelmen, vana kooli härrasmees. See hetk, et õpetaja tõstis mu ees kübarat, see ehmatas,” räägib Riim. Teadlik etiketiõppimine tuli hiljem. “See on ka keel, omaette keel, seal on kood. Kasvatuse ja kommeteta kasvab inimene metslaseks. Kui kombeid ei tunne, pole võimalik elus edasi mina,” arutleb ta.

Õpetajaametis on Riimi arvates suurim nauding, et oled suutnud kellelegi midagi anda. “Eks see ole emast-isast. Nüüd, kui olen 15 aastat ettevõtja olnud, tunnen, et üha rohkem meeldib mulle õpetada. Kui ise teed hingega, siis teised võtavad vastu ka,” tõdeb Raivo Riim.

PS

Loosse lihtsalt ei mahtunud Raivo Riimi gurmaanipool, soojad suhted Soomega, millesse kuulub lugematu arv mardilaatu ja Soome presidendile Tarja Halonenile õpetatud eesti rahvatants; tema tervisesportlikud harrastused ja rida muid tegemisi.

Nagu pole siin ka otsest vastust küsimusele, kuidas saab ühel inimesel olla alati sära silmis, hea sõna käepärast ning harukordne võime kõiki ümberkaudseid positiivsusega nakatada.

• Raivo Riim on lõpetanud Rakvere I keskkooli aastal 1971 ja Tallinna pedagoogilise instituudi aastal 1979.

• Räpina aianduskooli tudeng ja Tartu ülikooli magistrant.

• Facebook’i lemmikud: Kaerajaan ja Kaera-Jaan Euroopasse.

Rein Sikk

Mida aasta edasi, seda enam imetelen, kuidas tal ikkagi jätkub tahtmist õppida, õppida ja õppida. Alates sellest, et ta õppis selgeks torupillimängu, läks õppima iluaiandust ja seda, kuidas venelastele eesti keelt õpetada.

Kõik Lääne-Virumaa inimesed peaksid õnnistama seda päeva, mil Raivo Riimil tekkis mõte jätkata oma edasist elu Rakveres. Teades, et enne jõuab issanda päike mitu korda looja minna, kui jõuaksime üles lugeda kõik need kultuuriüritused, millele Riim on mingil kombel kaasa aidanud, eeldan, et Lääne-Viru maavalitsuses on valmis dokustaat, mis soovitab ta mõne väärika ordeni kandidaadiks. Rikkad on need maakonnad ja linnad, kellel on olemas selline inimene nagu Riim. Sellist rikkust ei ole sugugi kõikidele maakondadele ega linnadele antud.

Muidu on ta iseloomuga mees. Täiesti normaalne eesti mees, kellel on olemas kõik eesti mehe parimad iseloomuomadused. Silm särab. Kui keegi peaks mäletama kohtumist, mil tal silm ei säranud, oli tegemist vist loodusõnnetusega. Minul ei tule ühtegi sellist korda meelde.

Riho Hütt

Meie sõprus sai alguse galerii tegemisest, ehkki teadsin Raivot juba Tarvanpää tantsurühmast. Mina vean galeriis ideelist poolt, tema seda, et see püsiks püsti. Kahekesi on kindlam ja julgem mõndagi teha, nii galeriid pidada kui ka torupilli õppida, folkloorirühmas käia või tervisesporti teha.

Ta julgeb tulla välja oma mõtetega ja osaleda kunstiprojektides. See innustab mind ka. Ta kuulab su alati ära, ja paistab, et kuulab südamega.

Ta on suur suhtleja ja tal on alati palju infot käes. Tema peale saab loota ja ta julgeb ka riskida. Temata oleks siinne kultuurielu palju vaesem.