Sieben loob laval viiuliga folgilikku maagiat

Matt Howdenile meeldib mõte mahutada oma muusikas kogu universum ja tugev emotsioon kolme minutisse ja kahekümnesse sekundisse. Foto: Sieben

Rakvere rahvamajas 10. ja 11. detsembril PÖFFi kinematograafilise muusika eriprogrammina toimuva dark folk/neofolk/industrial-festivali Darkland Fire, mis toob siia seitse põnevat muusikakollektiivi seitsmest riigist, peaesineja on Sieben Suurbritanniast.

Multiinstrumentalisti ja helilooja Matt Howdeni sooloprojekt Sieben tõestab, et tõeliselt hinge mineva muusika esitamiseks piisab ühest mehest, tema viiulist ja luuppedaalist. Ta ehitab pealtvaatajate silme all oskuslikult üles mitmekihilised südamest tulevad pisut popiliku ja neoklassika alatooniga neofolgi stiilis muusikapalad, asendades ka teiste instrumentide helid virtuoosse viiulikäsitsemisega.

Kuidas avastasite enese jaoks viiuli kui instrumendi? Kus õppisite seda väga oskuslikult mängima?

Kui olin 16aastane, siis üks tüdruk koolis andis mulle viiuli. Peamine põhjus, miks ma tollal otsustasin viiuli kasuks, oli see, et mul oli seda võimalik jalgrattaga kaasa võtta, erinevalt bassist, mida ma siis mängisin. Ma ei ole võtnud ühtegi viiulitundi. See pill lihtsalt haaras mind täiesti ja ma armusin temasse.

Kuidas tekkis idee projektiks Sieben?

Olles Sol Invictuse [Briti neofolk-ansambel – toim.] viiulimängijana tuuril, otsustasin, et mul on vaja enda laulude jaoks oma bändi. Edenes see mõte siis, kui ma töötasin Ameerika produtsendi Chris Eckmaniga Seattle’i bändist The Walkabouts ja ta kasutas peamiselt kitarri taustaatmosfääride loomiseks väikest rohelist luuppedaali, mida ka mina nüüd kasutan. Sain aru, et viiuliga töötab luupimine väga hästi, ja sellest ajast saadik ei ole ma tagasi vaadanud.

Kes on Siebeni muusikastiili mõjutajad?

Väga erinevad. Kuigi mitte ükski teadlikult. Ma ei õppinud meelega mängima teiste kirjutatud muusikat, kui hakkasin endale viiulit õpetama. Tahtsin luua omaenese stiili, mis ei oleks liiga palju mõjutatud minu ümber olevast muusikast. Ilmselgelt avaldab muusika kuulamine ja lemmikmuusika teatud mõju.
Aga mina kuulan kõike, armastan muusikat paljudest stiilidest. Muusikaportaal Last.fm liigitas minu muusika meelemuusika (mind music) alla ja selle liigituse alla paneksin ka muusika, mida armastan: Kate Bush, Pink Floyd, Mozart, Arvo Pärt, räppar Sage Francis, Eminem, Dead Prez, The Streets, The Pixies, Joy Division, Magazine, Air, Massive Attack, Shock Headed Peters, Naevus, Cabaret Voltaire.

Teie tugevalt emotsioonidega laetud esinemisi vaadates tekib tunne, et muusika lihtsalt peab teie hingest välja pääsema, justkui ei saaks te teisiti eladagi kui oma muusikat luues ja esitades. Kuivõrd see mulje vastab tõele?

Täielikult. Mõnikord muusika lihtsalt peab välja pääsema. Mitte et see nauditav poleks, aga nauding võib olla seejuures natuke teisejärgulisem. Miski sunnib mind kirjutama ja end täiustama selles, mida teen.

Siebeni lood on väga mitmekihilised, kuidas need sünnivad?

Kõigepealt minu peas ja siis minu luuperis. Kontsertidel on kogu minu muusika kohapeal luubitud, midagi ei ole ette salvestatud, sest minu luuperiga tegelikult ei saagi varem salvestada. Otse mängimine lisab esinemisele toredat pinget. Stuudios kombineerin luuperiga luupide loomist, audioluupide loomist ja salvestise paljudel heliradadel vabalt mängimist. Kõiges selles püüdlen siiski lihtsuse poole.

Olete teinud koostööd hulga muusikute ja bändidega. Mida selline koostöö teile muusikuna andnud on? Millised koostööprojektid on olnud kõige meeldejäävamad?

Muusikuna on see mulle palju andnud. Paljude teiste muusikutega koos mängimine avardab muusikalisi horisonte. Varastel aegadel olin oma loomingus sageli liigkomplitseeritud, püüdes teha liiga palju. Vägagi tihti veenis mind teistega koos mängimine lihtsuse ilus - kui asju tehakse õigesti.
Kõik koostööd on ühel või teisel viisil olnud meeldejäävad, kuid kõige meeldejäävamad on olnud mõned esinemised selliste kaaslastega nagu Sol Invictus, Spiritual Front, Kim Larsen [:Of TheWand And The Moon: - toim.], In the Nursery ja Job Karma. Kõige meeldejäävamad on sõprussidemed, mis sepistatakse kontserdil, tuuril või salvestamisel.

Olete muusikat kirjutanud ka mitme filmi ja televisiooni jaoks. Mis teid filmimuusika kirjutamise juures paelub?

Näen sageli oma muusikas visuaalseid kujundeid ja maastikke. Samas inspireerivad kujundid ja maastikud mind sageli. Mul on tugev visuaalitunnetus. See on väga erinev lähenemine, kas kirjutada muusikat filmile või kirjutada oma muusikat, et inimesi üksnes muusikaga haarata. Filmimuusika täidab teistsugust eesmärki ja peab olema dialoogi suhtes teisejärguline. Tuleb palju vaeva näha, et teha muusika huvitavaks, ilma et see hakkaks domineerima ega oleks ka ilmetu taust.

Millest on tingitud teie imagomuutus alates uue plaadi “StarWood Brick Firmament” ilmumisest sellel aastal?

Muutus? Kas peate silmas kummalist soovi kasvatada komöödia-, porno-vuntsid? Kõik see lisab elule vürtsi. [Naerab.]

Teie viimase plaadi lugudele on lisaks neofolgi­likele ja neoklassika saundidele lisandunud eelmiste plaatidega võrreldes pisut popilikum kõlapilt. Kuivõrd on see taotluslik ja kas ka edaspidi on plaanis selles suunas liikuda?

Olen alati püüdnud teha oma muusika vahetuks ja isegi keerukamatel lugudel on sageli muusikaline ülesehitus, mida võiks nimetada “popi struktuuriks”.
Mulle meeldib mõte mahutada kogu universum ja tugev emotsioon kolme minutisse ja kahekümnesse sekundisse. Üle kõige olen oma viimastes albumites ja uusimates teostes otsinud ilusat lihtsust. Oma varasemates albumites kasutasin sageli loo tegemiseks rohkearvulisi meloodiaid, nüüd otsin üksikmeloodiaid, lihtsaid rütme, mis vallutavad südame.

Millised on teie tulevikuplaanid Siebeniga?

Täiustuda. Teha täiuslik album. Jätkuvalt nautida seda, mida teen, ja püüda inimesi oma muusikaga puudutada.

Millisena näete neofolk- ja post-industrial-muusika arengut tulevikus?

Ei tea. Kas neofolk muusika areneb? [Naerab.] Ma tahan öelda, et kindlasti peaks see arenema ...

Mida teate Eestist ja eesti muusikast?

Tean Eesti geograafiast ja ajaloost vähe. Rakveres on minu esimene kontsert Eestis ja ma ootan seda väga. Muusika osas: olen kuulanud hiljuti Pedigreed, ja Arvo Pärti palju aastaid ...

Mida arvate Rakvere linna aukodaniku ja siin linnas lapsepõlves muusikat armastama hakanud Arvo Pärdi loomingust?

Mulle see tõesti meeldib, eriti “Fratres”. Ilus minimalistlik kummitama jääv muusika.
Rakveres näeb teid laval suisa kolmel korral. Esinete ka esimesel õhtul koos Job Karma ja teisel :Of TheWand And The Moon:-iga. Millised on teie ootused Rakvere-esinemisele?
Mul ei ole ootusi, ainult lootused – luua laval natuke maagiat ja puudutada inimesi oma muusikaga.

Olete palunud korraldajatel muretseda oma esinemise ajaks tuubi kohalikku sinepit. Kas see aitab kuidagi esinemisele kaasa?

Ei, aga eeldan, et rännakutel läbi Eesti satub mulle mingil hetkel ka liha lauale. [Naerab.]

Millise sõnumiga kutsute muusikahuvilisi Rakverre festivalile Darkland Fire?

Loodan ja püüan anda esituse, mis on tõeliselt meeldejääv ja täiesti erinev kõigest, mida te varem näinud olete. Festivalil on suurepärased esinejad ja on tulemas kaks tähelepanuväärset õhtut. Sellest ei tohi ilma jääda. Seal näeme!

Millise mulje on jätnud Siebeni esinemine?

Jaan Saar, psühholoog, Tartu

See mees kõigutas kõvasti raame, kui ta 2008. aasta 25. juuli hilisõhtul Poolas Bolkowi kindluse varemetes Castle Party festivalil õhtu peaesinejana lavale astus. Edasi-tagasi kõndiv, sebiv ja ennast kõigutav mees suutis oma viiulit mängides, koputades ja kriipides tekitada kindlusemüüride vahele täiesti iseoleva ja žanrivaba maailma. Ta elas laval oma muusikat läbi, olles samal ajal virtuoos, tähelepanu otsiv poisike, märter ja kloun. Niisuguses koguses isiklikkust laval ei ole ma rohkem näinud.

Vesta Rahuoja, õpetaja, Rakvere

Olen Siebenit näinud-kuulanud kolmel kontserdil: Saksamaal, Poolas ja Leedus. Neist esimene ja kõige sügavama mulje jätnu oli Siebeni esinemine Leipzigis. Kahtlemata aitas kontserdil kujunenud erilisele meeleolule suuresti kaasa toimumiskoht Euroopa ühe suurima monumendi, Rahvaste Lahingu mälestusmärgi sisemuses, kuhu Siebeni muusika suurepäraselt sobis. Muusika ise oma mitmekihilisuse ja intensiivsusega haaras publiku täielikult oma lummusesse. Pannes järjest meloodiajuppe luupima ning neile juurde mängides ja lauldes, lõi muusik kütkestavad helimaastikud, kus avanes üha uusi vaateid. Kui ma ei oleks seda oma silmaga näinud, ei osanuks ma iial arvata, et nii rikka kõlapildiga muusika loomiseks ja esitamiseks piisab vaid ühest viiuliga mehest.