Juhtkiri: Kingitus kui rätsepaülikond

Foto: Caro / Scanpix

Õige pea seisab ees see päev, mil suure valge habemega muhe mees “uksele koputab” ja headele lastele kinke asub jagama.

Tänasest Virumaa Teatajast saab lugeda meie maakonna tegusate inimeste soovitusi, mida võiks oma lähedastele jõulupakki panna. Kellel on kombeks kinkida ämma retsepti järgi tehtud kõrvitsasalatit, kellel raamatuid. Kõige väärtuslikumaks peetakse midagi enda meisterdatut.

Paraku eelneb jõulupühadele suurem ostlemi­ne, sest kingipakki on vaja midagi lastele, abikaasale, onupojale, vanatädile ja tema lastele. Vaja ainult välja nuputada, mis on see “miski”.
Väga sageli kingitakse justkui kinkimise enda pärast, et oleks midagi pakki panna ja pihku pista, sest sedasi on kombeks.

Ja nii võibki koguneda pärast pakkide avamist, eriti just lastel, hulk asju, millel ilutseb silt “Made in China”, millega pole suurt midagi peale hakata ja mis majapidamist ainult koormavad.
Kõige paremal jõulukingil ei olegi silti “Ma­de in ...” Küll on aga teada või aimata, kes selle kingi on valmistanud. Kink on nagu hea rätsepaülikond - ikka konkreetse inimese järgi tehtud ja talle sobilik.

Et jõulukinkide tegemine vaimule kurnav ja rahakotile ränk katsumus ei oleks, on kaval teha loosipakke, otsustada koos perega, mida kõigile ühise kingina soetatakse, või asendada igaaastane kingiralli hoopistükkis elamusega, mis ei pruugi sentigi maksma minna.
Ühine metsamatk või kelgusõit, miks mitte lumesõda või lumelaternate tegemine. Esialgu küll harjumatu, aga tehtav ...

Mis kõige tähtsam – pühade ajal tuleks oma lähedaste jaoks leida piisavalt aega. Kõigil on suurema osa aastast kiire seoses oma tegemistega. Aasta lõpus võiks aja lihtsalt maha võtta.
On ju mõnusaim aeg aastast, mil maja täidab piparkoogilõhn, põhjust on küünlaid põletada nii toas kui õues, põhjust kutsuda sõpru külla ilmaasju arutama või niisama vestlema rohkem kui küll.