Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2016/02/23/5076277t1h8e40.jpg)
On 23. veebruari särav talvehommik. Haljala lasteaed Pesapuu on piduehteis. Lehvivad lipud, iga rühm on meisterdanud midagi kaunistuseks-kingiks majale.
Ka laste ja õpetajate seas käib sagin ja valmistumine – sätitakse kikilipse sirgeks ning tantsukingi jalga, veel seatakse paika viimasedki kaunistused ja silutakse peokleidid...
Ja juba algabki päris tõeline paraad! Üksteise järel marsivad lapsed uhkelt saali, ka suurimate mürgeldajate näos uhkus ja ootusärevus. Ükski paraad pole õige paraad lippude ja „hurraadeta” - saan endalegi laenuks lipu, millega lastele vastu lehvitada, tunnen rõõmu, et saan paraadist osa võtta!
Kui terve Pesapuu pere hümni laulmiseks püsti tõuseb, seisan ja laulan kaasa, endal klomp kurgus. On midagi pühalikku ses talvepäikesest paitatud hetkes.
Mul on tõeline heameel osaleda aktusel, kus peamiseks vedajaks lust ja koostegutsemine, kus kõnesid ei peeta paatosega, vaid lastega arutletakse koos eestluse, Eesti ja kodu teemadel. Kus tähistatakse Vabariigi pidupäeva perena – mängitakse koos pilli ja tantsitakse, head soovid Eestile laulu põimitud.
Õpetaja Leili Viira on kirjutanud kauni luuletuse Haljalast, mis seob kokku pidupäeva aktuse ja sellele eelnenud nädala, mille jooksul lapsed tutvusid kodukandi tähtsate paikadega ja õppisid tundma Haljala lugu.
Peale ühist Kaerajaani ja ringmängu on igal rühmal edasiseks päevaks omad plaanid tähistamiseks – küpsetatakse vahvleid, tehakse kama ja võetakse mõõtu kodumaa-teemalisel viktoriinil.
Mind jääb saatma mõte, et kõige tähtsam on sealsel lasteaiaperel teada – kodust algab Eestimaa!
Ilusat vabariigi aastapäeva!
Lasteaed Pesapuu tähistab sel sügisel oma viiekümnendat juubelit.