Maavanem Marko Tormi kõne Eesti vabariigi aastapäevale pühendatud vastuvõtul

Maavanem Marko Torm. Foto: Kristel Kitsing

Head daamid ja härrad, tublid läänevirulased. Kallid sõbrad.

Tere õhtust.

Eestimaa eelmisest sünnipäevast on möödas võimas aastaring. Aasta, mille sisse mahtus nii õnnestumisi, väljakutseid, vägevaid kordaminekuid kui ka vajakajäämisi. Aasta jooksul oleme taaskord näinud, et meie seas on erilisi inimesi, kes on saatnud korda suuri tegusid. Aga see on olnud ka debattide ja väärtuspõhiste konfliktide aasta.

Meie kodumaa on riik, kus elab veidi üle miljoni inimese.  Aasia väikese linnakese või suure küla jagu. Seda fakti tuletan ma endale tihti meelde ja püüan sellest oma töös ja tegemistes lähtuda. Meid on Eestis vähe ja igat ühte meist tasub hoida ja väärtustada. Poliitikutele tähendab see vastutust mitte manipuleerida lühiajalise poliitilise kasu eesmärgil ühiskondlike murekohtadega, mis tekitavad võimaluse jagada meid leeridesse ning külvata viha inimeste vahele, kes pole kõiges ühte meelt. Sõnastan veidi ümber ühte tuntud eelmise nädala lauset, mille ütles paavst Franciscus: see ei saa olla hea inimene, kes aina räägib müüride ehitamisest ja ei räägi üldse sildade ehitamisest. Sildade ehitamine inimeste ja kogukondade vahel aitab meil luua ühte hoidvat Eestit, kus austatakse erinevaid hinnanguid ja erinevaid inimesi.

Demokraatia, õigusriik, sõna- ja usuvabadus, sõltumatu press ja vaba ettevõtluskeskkond ei ole sõnakõlksud, vaid on väärtused, millele oma riigis esimeses järjekorras toetume. Vabariigi sünnipäeva eel on paslik pidada meeles, et iseseisva riigina toimimine ja vabalt tegutsemine on privileeg, mida paljudel inimestel maailmas ei ole.

Täna keskendume Lääne-Virumaa tulevikule. Räägime riigireformist ja väljakutsetest majanduses. Täna teen ma ettepaneku leppida kokku, et me hoiame veelgi enam ühte.

213 omavalitsust, 15 maakonda, 15 omavalitsust Lääne-Virumaal. Rahvaarvult väikseimaks tubli Rägavere vald ja suurimaks maakonnakeskusena Rakvere linn.

Eelmine aasta seisis siin minust neli sammu eemal tunnustatud ettevõtja Väino Kaldoja, keda pärjati maakonna kõrgeima autasu – teenetemärgiga.  Oma kõnes andis Väino selgelt teada, mida ta Eesti arengutest ja väljakutsetest arvab. Tema kui ettevõtja sõnavõtu sisuks oli vajadus algatada suuri muutusi – viia lõpuks ometi läbi omavalitsuste reform ja riigireform tervikuna. Tollal, vahetult enne riigikogu valimisi oli kindlus selleks, mida polnud eelneva paarikümne aasta jooksul suudetud, väike.

Nüüd, aasta hiljem, on tempo olnud sedavõrd kiire, et kõhklusteks ei ole enam aega. Reform omavalitsuste ühendamiseks on käimas ja vähem kui aasta pärast on vabatahtlikult ühineda soovijate tahteavaldus Vabariigi Valitsuse laual. Protsessi pealtvaatajaid hakkab seaduseelnõu kohaselt riik ise ühendama alates veebruarist 2017.

Lääne-Virumaal on hetkel veel hästi. Oleme lahti saanud esialgsest skepsisest hiiglasliku ülesande läbiviimise ja õnnestumise osas. See on seitsmes kord kui riik püüab läbi viia haldusreformi omavalitsusi võimekamateks ühendades ja usun, et sel korral saame sellega hakkama. Kriteeriumile, vähemalt 5000 elanikku vallas või linnas, vastavad hetkel vaid kaks meie maakonna omavalitsust – Tapa vald ja Rakvere linn. Kõik ülejäänud peavad aktiivsemalt mõtlema selle peale, millise naaberomavalitsusega on kõige mõistlikum ühiselt edasi minna. On neid partnerina läbirääkimistelaua taga üks või enam ning millist ajaloolist, kultuurilist või koostööalast tausta omatakse?

Oleme jõudnud lõpuks äratundmisele, et kestvalt senisel moel me jätkata ei suuda. Venitamine tuleb tuleviku – meie laste ja lastelaste arvelt. Enesepetmised stiilis, meil ju kõik toimib - vallamajas tuled põlevad, buss käib ning kohalikus kooliski õpib justkui piisavalt õpilasi, vastanduvad selgelt meie tänapäevastele ootustele – et omavalitsus suudaks investeerida, et haridus ja arstiabi oleks tasemel ja kättesaadav, et ühistransport oleks mõistlikult korraldatud. Neid soove on rohkelt ja mitmed neist nõuavad väga palju tööd, piisaval arvul inimesi ja raha.

Senised konsultatsioonid ja eelläbirääkimised valla- ja linnajuhtide vahel on üle-eestiliselt toonud selgelt esile elanike arvult väiksemate piirkondade hirmud kaotada lisaks harjumuspärasele ja omasele valitsemiskorrale ka omanäolisust, võimalust kohapeal elu arendada. Peljatakse tulevaste investeeringute kaugenemist tekkivate omavalitsuste keskustesse ja osalusdemokraatia vähenemist.

Meie inimesed küsivad õigustatult, kas meile jääb alles kool, mis saab rahvamajast, kas säilib raamatukogu ja kuhu tuleb vallamaja? Küsitakse, mis saab meie küladest? Mitmed ebaõnnestumised senistest ühinemistest Eestis on negatiivseks näiteks, mida reformi vastased ikka ja jälle lauale toovad.

Meil on ühine vastutus oma inimeste ees ja peata ruttamine ei saagi olla viis, kuidas antud juhul edasi minna. Hirme aitab aga alati maandada avatud läbirääkimisprotsess, tabuteemade puudumine ja kaasamine. Oluliste teemade ja valdkondade etapiline läbiarutamine, mis peavad lõpuks tipnema ka ühinemiskokkuleppega. Kokkuleppega, mille kehtestamisele eelnevalt saavad ettepanekuid teha ja kaasa rääkida kõik omavalitsuse territooriumil elavad inimesed. Olgu siis tegemist Rakke, Kadrina, Viru-Nigula või muu piirkonnaga Lääne-Virumaal.

Ma julgen siinkohal kinnitada – elu meie külades ei lõpe, kuni neis elavad aktiivsed inimesed, kes oma küla eest seisavad, tahavad kohaliku elu edendamisel kaasa rääkida ja tunnevad huvi selle vastu, kuidas nende naabritel ja kogukonnaliikmetel läheb. Omavalitsus iseenesest on ju vaid tehniline moodustis. Vallamaja külastuse vajaduski on tänapäeval minimaalne. Muide, see on hea, kui inimeste soove ja probleeme on võimalik lahendada nii, et nad ei pea vallamajja või linnavalitsusse minema. Inimeste jaoks tähendab see reeglina aja ja raha kokkuhoidu ning mugavust.

Oluline on see, kui häid teenuseid ja millises mahus suudame oma inimestele pakkuda, kuidas on organiseeritud teenuste kättesaadavus ja milline on elukeskkond meie ümber. Ettevõtjasõbralikkus – töökohtade loomise potentsiaal, kaugtöö võimalus ja tõmbekeskuste lähedus. Lasteaiakohad, gümnaasiumi kaugus ja tase ning kultuurivaldkonna mitmekesisus.

Tublid läänevirulased.

Elu meie ümber on pidevas muutumises. Rahvastikuränne, naftahind, Pariisi kliimakokkulepe, nutiseadmete võidukäik, eripensionide aja ümbersaamine ja nooremate põlvkondade jaoks perspektiiv riikliku pensioni kui sellise kadumisest või hoomamatusse kaugusse liikumisest. Meie majandus on muutumises. Odavast allhankemaast on saamas tugev Euroopa keskmik, kuid muutused ja uutel alustel ettevõtlus ei sünni üleöö. Majanduse üleminekufaasiga kaasnevad alati raskused ja nagu näeme üle-eestiliselt, ka tootmisüksuste sulgemised. Riigireformi raames või sellega paralleelselt peame olulise osa oma energiast suunama ka majanduse toetamiseks. Lisaks ekspordi- ja innovatsioonitoetusele ning juhtide koolitamisele peab tõsiselt arutlema ka maksu teemade üle. Sh sotsiaalmaksu lae kehtestamine, mis soosiks tippspetsialistide värbamist ja ka elektrihinna komponentide diferentseerimine lähtuvalt tarbimiskogusest, mis väga otseselt puudutab ka meie maakonna ühte lipulaevadest – Estonian Celli.

Head kaaslased.

Julgegem endale tunnistada, et ootused 7% majanduskasvust ei ole enam põhjendatud. Eesti Pank on viimased kaks aastat rääkinud sellest, et Eestile jõukohane kasv on 3-4% ja sellegi nimel tuleb tõsiselt pingutada. Me lihtsalt ei ole enam riigina seal, kus selline kasv oleks mõeldav. Mida kaugemale oma arengutes jõuame, seda raskem on liikuda sarnases tempos edasi. Iga järgmine tase nõuab suuremat pingutust ja rohkem nutikust.

Me ei ole kaugeltki ka Põhjamaa, mille heaolusüsteem on meid aastakümneid peibutanud. Norra näeb vaeva ümberkorralduste ja kärbetega, sest naftahinna suure languse tõttu on riigil kulutusi väga palju rohkem kui tulusid. Soomes on probleemid veelgi tõsisemad. Tegemist on Jaapani järel kõige kiiremini vananeva ühiskonnaga, mis tähendab sarnaselt Eestile, et töökäsi jääb järjest vähemaks ja ülalpeetavaid tuleb aina juurde. Väga jäik palgasüsteem, kus palgad tõusid mitu aastat vaatamata majandusseisakule, on viinud Soome kriisi.

Sügisel tegi äsja ametisse astunud Soome uus peaminister Juha Sipilä harvaesineva telepöördumise, mille sõnum oli rõõmutu: Soome tööpuudus kasvab Euroopas rekordkiirusel ja majandus pole enam konkurentsivõimeline. Samal ajal riigi ja omavalitsuse kulud muudkui suurenevad, nii et Soome riigivõlg on kasvanud keskeltläbi 1 miljon eurot tunnis, ööpäevaringselt, viimased seitse aastat. Peaministri kokkuvõte oli, et vanamoodi enam edasi minna ei saa.

Mis on need peatselt 100 aastaseks saava Eesti riigi kõige olulisemad teemad? Kas tõesti on selleks kooseluseadus ja pagulastemaatika? Ma ei usu seda. Minu enda tutvusringkonnas, ka sõpruskonnas on inimesi, kes siiski arvavad teisiti. Ja ma ei heida seda neile ette. On hea, et Eestis saame arvata ja avaldada oma arvamust erinevalt. Just sellist Eestit me tahtsimegi – see ongi demokraatia võlu, mis mõne jaoks võib tunduda valuna.

Ühiskonnas teravaid tundeid tekitavad teemad on poliitiliste jõudude võimendamisel saanud paljude jaoks siiski jaburuse sünonüümiks. Mida peab arvama Aafrika seakatku tõttu erinevate tegutsemispiirangutega maadlev seakasvataja kooseluseadusega kaasnevast poliitkärast? Seda olukorras, kus sealihatootmine ja sellega seotud paljude inimeste töökohad Eestis on tõsise löögi all.

Või mida arvavad teised tootmissektori esindajad sõjapõgenikke tervitavast hirmust, vähese tööjõu valguses? Ka põhjendatud hirmud maavarade kaevandamise osas ja veel paljus muuski võimenduvad ikka ja jälle teadmatuse valguses, võimaldamata meil otsustada kainelt ja uuringutele toetuvalt. Meil on sageli lihtsam valida pooli, meeldib – ei meeldi; tahan – ei taha, kui analüüsida ja süveneda teemadesse, mis ei ole must-valged. Kus puuduvad variandid hea ja halb, vaid eksisteerivad sageli valikud, kus mõlemal puhul on omad plussid ja miinused. Ohud ja võimalused.

Ja tulles veelkord tagasi, küll teisest vaatenurgast, pagulastemaatika juurde. Pean tunnistama – tööjõupuudus Eestis on mure, mis iseenesest ei lahene. Rahvastiku prognoos on armutu: meie tööealiste arv väheneb aastas 6000 inimese võrra ja pensioniealiste hulk suureneb 3400 inimese võrra. Viie aastat pärast on meil 30 000 töötajat vähem ja 17 000 pensionäri rohkem. Vaata seda võrrandit ühte või teistpidi, populaarseid ja lihtsaid lahendusi ei paista.

Ma mõistan, et muutused on ebamugavad ja tekitavad kõhedust, aga see ei tähenda, et me pikemas plaanis pääseme neist. Me vajame kõiki inimesi, kes tahavad Eestis elada ja on valmis siin töötama!

Aga pagulaste ja migrantide küsimus on tegelikult kõigest üks teema, millega Eestil tuleb tegeleda ja mitte kõige olulisem. Mõelgem pigem selle peale, kuidas valmistuda järgmiseks eurotoetuste perioodiks, kui investeeringuid tuleb Eestisse vähem, sest Eesti on saanud rikkamaks ja ületanud maagilise piiri – majanduse tase enam kui 75% Euroopa Liidu keskmisest? Millisel moel saame leevendada tööjõuprobleeme? Kuidas jõuda nutikate lahendusteni, mis võimaldavad kergemini osaajaga töötamist, et rohkem puuetega inimesi oleks tööturul? Kuidas vähendada naiste ja meeste palgalõhet, mis Euroopa Liidu üks suurimaid? Miks oleme jätkuvalt Euroopas suitsiidide esireas? Kuidas vähendada piirkondade tühjaks jooksmist ja väljaspool Harjumaad asuvate alade konkurentsivõime kadu? Miks oleme OECD, maailma jõukate riikide ringis, tervisenäitajate poolest viimaste seas?

Austatud kaasamõtlejad.

Arutlegem, millega saame Laekveresse, Vinni, Tamsalusse, Kundasse või Vihulasse elujõudu juurde anda? Mul ei ole universaalselt toimivaid lahendusi, aga  minu hinnang lihtsa Rakvere poisina on ühene – meil on vaja julgust, sisemist põlemist ja otsusekindlust.

Tegutseme selle nimel, et reaalseid töökohti tuleks maakonda ka riiklikult tasandilt – et oleks julgust rakendada riigisektoris suuremas mahus kaugtööd, oleme ju e-riik. Soovime veelgi enam riiklikku tuge, et soodustada noorte õppima siirdumist kutseõppeasutustesse, ametikoolidesse. Vajame riiklike pädevuskeskuste viimist üle Eesti. Vähem büroosid, rohkem kohapeal hõivatuid ja teenuseid. Veelkord, ka maksuteemalist arutelu regioonide elujõu säilitamiseks. Mõtestatut lähenemist sellele, mis suunab ja julgustab ettevõtjat laienema, arendama, ehitama, ka väljaspool suurlinna areaali.

Meil on vaja riigimehi, kes tahavad teha otsuseid ja julgevad unistada, mitte aga kedagi häirimata järgmiste valimisteni triivida. Väga vajame ettevõtjaid, kes tahavad algatada uusi asju ja julgevad eksida. Meil on vaja inimesi, kes julgevad esitada oma juhtidele nõudlikke küsimusi, sest nad tahavad siin elada, töötada ja oma lapsi kasvatada. Me kõik soovime näha koostööd – ikka selle Eesti asja ajamist. Olgu selle asja nimi kas 2.0, uus Põhjamaa, võrdsus kõigile või mis iganes muu nimetaja.

Tublid Lääne-Virumaa inimesed.

Mul on heameel tõdeda tuntud korvpallitreeneri Andrese sõnadega mitmete suurte ülesannete osas. „Töö käib!“ Kõige suurem töö on seotud omavalitsusreformi ja riigireformiga tervikuna. Eesmärgiks tagada paremaid ja enamaid teenuseid, professionaalsemaid ja spetsialiseerunud teenistujaid ja piirkondade suuremat investeerimisvõimekust. Liitudes Vabariigi Presidendi mõttega Eesti uuemaks tegemisest, peame siiski hoolikalt jälgima ka seda kui õhukeseks saame oma riiki lihvida, enne kui meid tabavad vastupidised ja soovimatud tagajärjed. Olgu tegemist siis pääste- või politsei väheneva võimekusega etteantud piirkonda teenindada või riiklike tsentraliseerimiste läbi piirkonnatunnetuse kadumine kohalikult tasandilt.

Tahan tänada ja julgustada siinkohal kõiki meie vabatahtlikke päästjaid, abipolitseinikke, punase risti vabatahtlikke, kaitseliidu liikmeid, doonoreid ja paljusid teisi, kes meie heaolu ja julgeoleku nimel vabal tahtel panustavad. Kinnitan, et teie panus on Eesti riigile suure tähtsusega ja kogukonnale üha olulisem. Aitäh sulle Marge Zaidullin Viru-Nigulast, Lembit Liiv Kadrinast, Aare Veedla Rakverest, Andrus Aasmäe Võsu komandost ja paljud teised vabatahtlikud üle Lääne-Virumaa, ka noorte harimise ja teadlikkuse suunamise eest sisejulgeoleku valdkonnas.

Läänevirulaste väljakutse, nagu ka ülejäänud Eestil, on jätkuvalt koostöö. Meie kõikide vahel. Omavalitsuste vahel. Valdades ja linnades sees. Volikogu laua taga, tagatubades, eestubades, külaplatsil ja töökohas.

Riigi- ja kohalike omavalitsuste esindajatena saame toetada ettevõtlust läbi märkamise ja tunnustamise, bürokraatia ladusa korraldamise ja teadliku, kaalutletud panustamise. Olgu siis tegemist turunduseelarve suurendamisega tööstusalade kasutuselevõtuks, turismisektori turgutamiseks või tootjate abistamisega maa kasutuselevõtuga seotud küsimustes.

Lisaks tugevale põllumajandussektorile ja tootmisele tervikuna on Lääne-Virumaa aina enam kinnitamas kanda ka turismikantsina. Lisaks Lahemaa kuldsele kolmikule – Sagadi, Palmse ja Vihula mõisade näol on uuteks tulijateks ka Arkna, Neeruti ja Kulina mõisad. Aitäh südamega tehtava töö eest Olle ja Piret, Ander ja Hanna, Anti ja Evelin. Jõudu ja vastupidamist!

Virumaa Muuseumid, Aqva Spa, Lontova Seikluspark, Lahemaa Ehedate Elamuste võrgustik, Lammasmäe puhkekeskus ja Struve Kaare vaatamisväärsused on vaid ükskikud suurepärased näited sellest, mida meil läänevirulastena maailmale pakkuda on.

Head sõbrad.

See on olnud eriline aasta. Aasta, mis tõi maakonda veel ühe Eesti kõrgeimal tasemel mängiva pallimängu meeskonna – palju õnne JK Rakvere Tarvas. Õnne saame soovida veel paljudele meie maakonna tublidele. Eesti aasta noortesõbralikeim omavalitsus – Sõmeru vald, Eesti keskkonnasäästlikuim ettevõtte Haljalast, Baltic Fibres. Elina Borni super aasta Eurovisiooni lauluvõistlusel esinedes ja Eesti Muusikaauhindade ürituse vallutamisel. Epp Mäe kangelasteod maadlusmatil, Maie Orava elutööpreemia, Tanel Padari teenetemärk Vabariigi Presidendilt ja palju, palju muud.

See on olnud ka aasta, mil juubelitest ei olnud puudus. Mati Merirand – 65, Toivo Peäske – 70, Taimi Parve – 90 eluaastat.

Lõpetuseks jääb üle vaid ette kujutada kui uhke võib olla täna siin saalis Haljala valla aukodanik Viivi Voorand vaadates oma tütart Kadrit esitamas kodumaa peoõhtul Eesti Vabariigi hümni.

Palju õnne väärikad läänevirulased ja hoiame kokku!

Elagu Eesti!