Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2016/02/26/5098707t1h3f66.jpg)
/nginx/o/2016/02/22/5074033t1h8b1a.jpg)
Läbi pika elu uhkeid jõulisi perenimesid Suur ja Tamm kandnud proua Stella ütleb Kandle külas kodukotuse kaitsva männi all, et kuigi kõike on nähtud ja üle elatud, on Eestiga üheealine olla hea.
Väike armas valges kampsunis vanaproua istub heledas toas. Valkjashallid juuksed on seatud, tööd teinud kortsulised käed pühivad puhuti pisaraid. Tema silmad on ausad, aastad on vedanud avalale näole ämblikuvõrgumustri. Kui kaunis ja ehtne on see habras naine, kelle suured selged silmad on elust huvitatud, pildudes sekka väsinud helke.
Ta meenutab vanaema, esiema, kelles eestlase jõudu, visadust ja pisukest jonnigi. Stella-proua sitkus ja ilus hing on püütud ühele helgele fotole siin toas.
“Võta see vana sinimustvalge lipp ja lähme, ma teen sinust mäel meie vana männi all pildi. Seal oled sa kaitstud,” meenutab memm sõnu, mis tema kunstnikust lapselaps Teet Suur ütles siis, kui Stellal täitus üheksakümnes aastaring.
Loe edasi SIIT.