Rannar Vassiljev: Jõulueelselt, rahumeelselt Rakvere Soojuse teemal

Rannar Vassiljev. Foto: Arvet Mägi

Eelmisel nädalal erutas linlaste meeli Rakvere Soojuse võimalik müümine. Virumaa Teatajas avaldas omi mõtteid sel teemal ka Rakvere Soojuse nõukogu liige Roman Kusma, kes tegi muu hulgas etteheited minule ja ettevõtte endisele nõukogule, mille liige olin. Eks põhjuseid saab ennekõike otsida lähimineviku sündmustest ning ees ootavast märtsikuust.

Kuna eelmainitud arvamuslugu sisaldas ebakorrektseid väiteid ja järeldusi, annan artikli esimeses osas neile omapoolse kommentaari. Teises osas räägin sellest, milline võiks meie keskkütteettevõtte tulevik olla ning miks ettevõtte müümine ei ole mõttekas.

Korrektuur

Nagu Roman Kusma kirjutas, avati kevadel Päikese tänaval uus hakkpuidukatlamaja, mis müüb sooja ASile Rakvere Soojus ja seda oluliselt odavamalt, kui ettevõte ise gaasist toota suudab. Väide, nagu ma oleks avamisel kinnitanud, et nüüd pole enam soojahinna tõusu karta, ei vasta tõele. Selleks olen liiga hästi kursis sellega, kuidas hind kujuneb. Küll ütlesin, et tänu uuele katlamajale on toasooja hind keskküttega majades umbes kümme protsenti madalam kui endiselt vaid gaasi kütteallikana kasutades. Ja seda ta ka on.

Samuti on eksitav väide, nagu mõjutaks uus hakkpuidu­katlamaja hinda üksnes suvel, mil tarbimine on väike. Piirhinna määramisel lähevad arvesse kogu perioodi jooksul toodetava sooja maht ja hind, mis teisisõnu tähendab, et hakkpuidust saadav soodsam hind kehtib läbi aasta sõltumata sellest, kas taastuvenergia osakaal konkreetsel küttekuul on suurem või väiksem keskmisest. Praegu kasutab Rakvere Soojus keskküttes 80% maagaasi ja 20% hakkpuitu.

Väitega, et võiksime veelgi rohkem taastuvenergiat tootmises kasutada, olen täiesti päri. Siiski jääb arusaamatuks järjekordne etteheide, et uus katlamaja sai liiga väike. Nimelt riigihanke võitnud ettevõtte plaanis lisada tootmisvõimsust uue katlamajaga, mis oli endiselt aktuaalne vähemalt suveni, mil ma linna keskkütte temaatikaga tööalaselt lähemalt kursis olin. Loodetavasti pole augustist puhuma hakanud uued tuuled muutust toonud. Samuti on Rakvere Soojus olnud avatud uute võimalike soojatootjate pakkumistele, millest viimasel poolel aastal on enim jutuks olnud Rakvere piiritustehas. Lisaks peaks me endiselt soodustama elektri- ja küttejaama rajamist linna, et toota üheaegselt sooja ja elektrit.

Tollane üleminek hakkpuidule oli esimene samm taastuvenergia kasutamisel Rakvere soojatootmises. Võib öelda, et see oli esimene põhimõtteline muutus ettevõttes kümnendi jooksul, pärast aktsiakapitali laiendamist. Nagu olen ka varem öelnud, on eesmärk olnud viia taastuvenergia osakaal vähemalt poolele. Tõsine diskussioon oli ka ettevõtte enda elektri- ja küttejaama rajamise üle, kuid kõrge maksumus (vähemalt 100 miljonit krooni) ning oht, et enamusosalusega linnaettevõtete kohustused hakkavad tulevikus konsolideeritult linna laenuvõimalusi piirama, viis erasektorilt hankekorras ostetavale taastuvenergiast toodetud küttele. Ja ma arvan, et pikas perspektiivis oli see õige, kuna annab erinevatele tootjatele võimaluse ka tulevikus müüa linna ettevõttele sooja, mille see trasside valdajana klientidele viib, säilitades kontrolli soojahinna üle.

Müük on mõttetu

On meeldiv tõdeda, et Rakvere Soojuse nõukogu, kes aasta tagasi eelmiselt teatepulga üle võttis, näeb jätkuvalt tulevikku erinevate soojatootjate kaasamises ning taastuvenergia kasutamise laiendamises. Teisisõnu käib sama teed, mille me omal ajal valisime ning millele ka reaalsete tegudega aluse panime.

Küll on arusaamatu ründav ja süüdistav toon selle juures. Vägisi jääb mulje, et tegutsetakse põhimõttel, et parim kaitse on rünnak, üritades juhtida tähelepanu küttehinna tõusult ning ettevõtte müümise teemalt. See on illustreeriv näide, mis on meie tänases riigijuhtimises laiemalt probleemiks. Selmet asjast rääkida ning argumenteerida, selgitada ja ka vastutada, üritatakse meeleheitlikult kedagi süüdistada.

Mõte Rakvere Soojuse enamusosalus maha müüa ei ole uus. Selle ostmisest on alati olnud huvitatud ettevõtte vähemusaktsionär, kellel on ühtlasi ostueesõigus. Ka linna uus nõukogu on mulle kui tolleaegsele linnapeale varakevadest alates aktiivselt seda mõtet rääkinud. Minu nägemus oli siis ja on endiselt see, et linn peab jääma keskküttevõrgu omanikuks, sest selle müümine tähendaks erasektori monopoli teket. Elik linn peab jääma ettevõtteks, kes linlastele sooja müüb. See, kui tootjaid on mitu ja kütet ostetakse teisteltki ettevõtetelt ning see on majanduslikult kasulik, on ainult tervitatav.

Jutud, et lahutada keskküttevõrk ja soojatootmine ja müüa vaid viimane, ei ole realistlikud. Huvi osta tänaseid gaasikatlaid on olematu olukorras, kus me ise üritame gaasil baseeruvat tootmist vähendada, sest see on liiga kulukas. Olematu on ka selle müügi eest saadav tulu. Sellest saavad aru kõik, kes on soojatootmisega pisut kursis. See tähendab, et kui räägitakse müügist, tuleks seda teha koos trassidega.

Kuigi keskkütte piirhind tuleb kooskõlastada konkurentsiametiga, kes ei lase soojaettevõttel utoopilist kasumit võtta, on linna omanduses soojaettevõte siiski tarbijasõbralikum. Siiani on linn, omades enamusosalust, hoidnud kasumimarginaali ning sellega soojahinda madalamalgi, kui seda lubab konkurentsiamet. Samuti on müüdud sooja odavamalt, kui lubab piirhind olukordades, kus toormeks ostetava gaasi hind on langenud. See jääb eraomanduses oleva monopoli puhul ära. Lisaks on linna omanduses oleval ettevõttel ka rohkem motivatsiooni tegutseda selle nimel, et odavamaid toorallikaid kasutada, sest see tähendab linlastele madalamat soojahinda.

Senini on mulle selgusetuks jäänud, mis on Rakvere Soojuse võimalikku müüki toetavad argumendid, sest pole juttu olnud ka saadava raha eest plaanitavatest investeeringutest. Minu nägemus linna soojatootmise tulevikust on jätkuvalt endine. Linna enamusosalusega (51% aktsiatest) ettevõttel on keskküttevõrk ning ta ostab erinevatelt soojatootjatelt taastuvenergial põhinevat kütust. Kui on võimekust ning riskid on maandatud, võib ka ise hakkpuidul või mõnel muul rohelisel energiaallikal baseeruvaid uusi katlamaju rajada. Tänased gaasikatlamajad on mõttekas säilitada kiireloomulise varuvariandina, mis käivitataks juhul, kui teised katlad ei suuda talvist tippkoormust tagada või mõne tootja katel ajutiselt rivist välja langeb.

Loomulikult võib selleks arengukavasid ja teisi dokumente koostada, kuid meeles tuleb pidada, et soojahinna teevad soodsamaks vaid reaalsed teod. Ja soojaettevõtte müük koos keskküttevõrguga nende hulka ei kuulu.

Sooja ja rahulikku jõuluaega kõigile!