Midagi head? Heeringat või torti? Eks me ju kõik tahame midagi head; pole võimalik, et ei. Samas armastab siin maailmas hea ja halb, kasulik ja ohtlik esineda segaolekus.
Meelis-Lauri Erikson: Midagi head ... sõnad on millegi suurema kandjad
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Elu üks omadusi, võib-olla isegi peamine, on paradoksaalsus. Ei ole ühte ilma teiseta ja üks läheb üle teiseks ajavoolus, mida me eluks nimetame – ilma et oleks näha selget seost. Ometi on vahe meie endi suhtumises.
Rahulolematu, kompensatsiooni vajav inimene oskab kõigest õngitseda midagi halba, ja seda loomulikult leidub. Hea inimene aga suudab näha midagi head ka halvas ning seda leidub tegelikult ka.
Aga üldiselt oleme kui kalamehed Peipsi jääl: ühel pool on meile enam vähem tuttav maailm, maailm, mida oleme püüdnud koduseks elada, ja jääkaane all on tundmatu, ettearvamatu. Meie viskame õnged auku.
Võrdsustaja Monika
Monika ja suur lumi tekitasid palju tüli, kuid võib näha ka seda, kuis need toimisid võrdsustajatena. Ehk saab sellestki õngitseda midagi head. Ühtviisi vehkisid lumelabidaga nii viimase peal mersu kui ka pann-bemari omanikud.
Teed on jäänud kitsamaks, ka inimese tehtud jooned ja nooled teel on oma tähtsust kaotanud ja nii tulebki liigelda rohkem looduse järgi ja olla ettevaatlikum.
Monika ajal ilmnes ka igühe enda olemus ja on rõõm tõdeda, et kuuldus küll rohkem positiivset. Mindi appi autosid välja lükkama, pakuti tuisu käes asjatult rongi ootajatele kuuma teed, oldi solidaarsed.
Ühised raskused liidavad ikka - võib-olla selleks nad ongi. Nad on meie maailmakeha salapärased liigutused, mida me, inimesed, tajume vaenulikult. See, kes ütles, et inimene on looduse kroon, pidi küll olema täiesti eluvõõras või uskumatult ülbe.
Küllap tekitab ka jõulupüha tavalisest rohkem lähedust ja hoolivust. On ju seegi pöördepäev midagi paratamatut, midagi, mil ajavool taas pöördub. Nüüdsest hakkab valgus jälle suurenema.
Eesti ja soome keel on säilitanud vanagermaani yule-sõnatüve selle pöördumise aja tähistamiseks. Isegi kui me sellest rohkemat ei järelda, viitab see ometi kunagistele tihedatele ülemerelistele kontaktidele.
Jõuluratas
Yule, jul on uduse etümoloogiaga sõna, kuid sealt oleme laenanud oma jõulud. Inglastel on sõna säilinud veel ainult yule-cake jõulukoogi kohta, kuid pole päris võimatu, et ka inglise wheel – ratas - pärineb samast tüvest. Kas see nüüd tõsi on või mitte, igatahes pööramise aeg see on ja see on sügavalt sümboolne.
Pöördepunkt on ka ratta, ringi või tiiru otste sulgumise punkt. Ajaratas on taas sulgunud, ots on otsaga kokku saanud - aeg sai täis. “Aeg sai täis, et Maarja pidi sünnitama!”
Et igal asjal on oma aeg, seda teadis juba Koguja, ja seda peaks iga elusalt mõtlev inimene niisamuti teadma, et selle järgi omagi elu seada.
Kõik sünnib õigel ajal
Tõdemus, et kõik, mis iganes sünnib, sünnib omal õigel ajal ja tähendab ikka paremat, on selline, mida on raske omaks võtta. Eriti sellel, kes on kuidagi elu hammasrataste vahele jäänud. Kuid aru saab ta ehk hiljem, ehk isegi alles aastaid hiljem, et sellestki võib õngitseda midagi head.
Võib-olla peab meist igaühe isiklik ajaratas tegema ära suure tiiru, et jõuda kord jälle tagasi alguspunkti, mis on ühtlasi ka pöördepunkt. Ühest sünnist teise sündi. Ja ennäe, kui me ajaratas on hästi haakunud suuremaga, see omakorda veel suuremaga ja see omakorda veel suuremaga ja nõnda edasi, siis võime tunda, kui palju lihtsamaks kõik muutub.
Kas paljud nn eluraskused pole mitte inimese enda tehtud, kas need ei pärine mitte isekast enesekesksusest?
Midagi head on küünaldes, kuuses, kaunistustes, kingitustes, rääkimata juba jõulutoitudest. Midagi head on jõulusoovides, isegi kui need on tarvitamisest kulunud - sõnad on alati millegi suurema kandjad; needki on nagu hammasrattad, mis haakuvad suuremaga, et midagi kohale toimetada sinna, kuhu vaja. Need teevad oma tiiru, võttes ülevalt kaasa midagi head ja toovad selle alla inimeste keskele.
Ja just siin, keset ajavoolu, mida me eluks nimetame, sünnib siis midagi väga head. Ja kui me, inimesed, oleme harjunud mõtlema, et kui juba midagi suurt peab sündima, siis ikka vägevalt nagu mõni luksuslik tulevärk, et ikka kõik näeksid ja aru saaksid ...
Ei! Midagi head ja veel paremat sünnib tavaliselt vaikselt, salaja, peaaegu märkamatult. Ei see astu areenidele ega pjedestaalidele – mitte Augustus, Küreenius ega Herodes ei kuulnud esmalt valguse sünnist, vaid mingid suvalised karjased, kelle nimesidki me ei tea.
Nõnda jäävad anonüümseks kõik need, kes on kas või mõelnud siin ilmas midagi head niisama loomulikult ja lihtsalt, kui nad hingavad. See on, mis tõeliselt loeb. Midagi head? Heeringat ja torti.