Õnnemandel tegi pühadepudru magusaks

Jõuluhommik algas Uhtna lasteaias ühise pudrusöömisega, et ikka jaksaks mürada. Koos jõuluvanaga tantsud tantsitud, võis teises ruumis tutvust teha ka sõbraliku jõulusokuga. Foto: Arvet Mägi

Uhtna lasteaias peeti sel aastal piduliku peo asemele jõuluhommikut, kus sai jõuluvana jutu saatel riisipudrust õnne otsida, põhu sees mängida ning pärast näha ka jõulusokku sopsutamas.

“Kas jõuluvana läheb ära?” küsis üks Uhtna lasteaia laps teisipäeval pärast hommikupudru söömist murelikult oma õpetajatelt. “Ei lähe, jõuluvana on meiega täna terve päeva,” rahustati teda.

Lasteaia õppealajuhataja Monika Gustavson rääkis, et sellist jõuluhommikut korraldatakse esimest korda. “Jõulupidu tavalisel kombel, kus lapsed esinevad, sel aastal ei tehta,” lisas ta. Idee tuli õpetaja Heli Vassarilt, kaasa lõid korraldamises aga kogu lasteaiapere ja lapsevanemadki.

Jõulupeo asemel söödi koos jõuluvanaga erilist jõuluputru, kust võis leida sinna peidetud õnnemandleid, ning pärast sai riietada jõulusokku, mängida, küpsetada piparkooke või valmistada jõulukaarte. Ja loomulikult jõuluvana käest jõulukingi.

Söögi ajal rääkis jõuluvana lastele sellest, kuidas võõrastel maadel häid jõule soovitakse. Mõni neist, näiteks ingliskeelne Merry Christmas, tuli lastele tuttav ette. Keerulised ja vaata et hääldamatud islandikeelsed või kreekakeelsed õnnesoovid tegid aga rohkem nalja.

Vaadata ja uudistada oli muidugi nii palju, et vahel ununes pudrulusikas lihtsalt suhu, et silm jõuaks kõike haarata.

Oli seal ju pika habemega jõuluvana oma kirjutuslauaga, voodi, mille kõrval saapad, kuhu jõuluvanal tasus ainult sisse astuda, et saaks minna kinke laiali vedama.

“Aga kes selle pudruõnne leidis?” päris jõuluvana. “Mina! Mina!” oli vastajaid kindlasti rohkem kui mandleid pudru sees. Ja küllap see jõulutunne ilma mandlitagi sisse söödi.

Ühe õnnemandli leidis ka lastega koos jõuluputru söönud onu vallavanem ehk Peep Vassiljev, mille peale Heli Vassar lustlikult ütles, et nüüd tuleb vallal samuti hea ja õnnelik aasta.

“Hei, päkapikud” ja “Tiliseb, tiliseb aisakell” koos jõuluvanaga lauldud, mindigi töötubadesse. “Kunagi ammu-ammu tagasi, kui jõuluvana veel ei olnud leidnud teed Eestimaale, käis talutoas ringi sarvedega elukas,” jutustas Heli Vassar lastele. “Sokk!” täpsustas ta.

See tekitas lastes hämmeldust, kuid ühiselt liikumisõpetajat Kersti Pihti riietades, karvaseid vilte katsudes, suurt kasukat kinni nööpides ja vihta sabaks sidudes sai selgemaks, kes see jõulusokk õigupoolest on. Sokk natuke puksis, kuid kui talle puidust lõugade vahele pähkleid pandi, sopsutas ainult õrnalt sabaga. Põrandal olevast põhust otsisid lapsed ka ise pähkleid.

Piparkoogitoas valmisid jõulumaiused, sai käe koogiseks ja suu magusaks teha. Uhke jõulukaart valmis aga looduslikest materjalidest. Üheskoos ussi ja rongi hääli tehes jalutati käest kinni hoides läbi ka köögist, et nuusutada jõululõhnu.

Kuid kuidas valmis see eriline jõulupuder, mis kogu jõuluhommikuks jaksu andis? “Kokk läheb pliidi ette, hüppab ja tantsib ning tal on mitu ööd päeva enne närveerimist, kas puder välja tuleb,” jutustas kokatädi Marju Kuresson.

Kuigi putru süüakse igal hommikul, siis selle pudru sees olid tema sõnul jõulumandel ja pisut teistmoodi tunne.