Kui abiturient peab käima klassist klassi ja solvangu – kelle jaoks kujuteldava, kelle jaoks tõelise – pärast vabandust paluma, siis kompab see elementaarsete inimõiguste ja ka õiglustunde piire. Praeguseks on saabunud toimetusse mitu teadet inimestelt, kes on valmis pakkuma neiule tasuta õigusabi, juhtumit kommenteerivad näiteks kirjanikud Jürgen Rooste ja Kaur Kender, sotsiaalmeedias on puhkenud elav diskussioon.

Sellega, et neiut sunniti vabandust paluma inimestelt, kes – nagu hiljem selgus – juhtumist teadlikudki polnud, tabas kool ehk enesegi teadmata ühiskonna valupunkti, milleks on sõnavabadus. Või siis selle puudumine. Voltaire’i ütlus “Ma ei nõustu sinu arvamusega, kuid võitlen surmani, et sul oleks õigus oma arvamus välja öelda” pole enam ammu nii aktuaalne olnud kui praegu. Seda näitasid paraku antud loo puhul ka kooli ja ametkondade reaktsioon: fakt, et tegu oli tubli õpetajaga, tundus nende silmis pisendavat karjuvat ebaõiglust.

Millal on Eestist saanud riik, kus osa inimesed on võrdsetest võrdsemad? Kas fakt, et vastase näol on tegu staažika õpetaja, peaministri, poliitiku või mõne mõjuka ärimehega, pisendab teise inimese inimõigusi? Kas kooli või ametiasutuse mainet peab hoidma isegi inimeste hingehaavade hinnaga? Millal on Eestist saanud riik, kus oma kohast hoitakse kinni ükskõik millise hinnaga – demokraatia, sõnavabaduse, õigluse hinnaga? Kus igaühe jaoks loeb kõige enam tema ego, tema maine, tema grupi maine nii palju, et ta on nõus teisitimõtlejate ja -tegutsejate vastu äärmusteni minema?

Ning millal on Eestist saanud riik, kus noored ei tohi mässata, oma arvamust avaldada ning astuda täiskasvanute jaoks ebamugavasse diskussiooni?