Peeter Järvelaid: Meenutades Eesti krooni

Kroonid. Foto: Tairo Lutter / Virumaa Teataja

Istudes 2010.a. Jõulupüha hommikul köögilaua taga, akna taga ulgumas tuisk, meenub 1992 aasta suvi, kui meie põlvkond sai esmakordselt omad Eesti kroonid.
 

Olin perega maal oma isa kodus, kus ma siis 1500 rubla asemel sain endale esimesed 150 krooni. See oli sel hetkel väga kõva raha, sest olin selle eest vahetuseks andnud ju 1500 rahaühikut raha, mis pidi meie jaoks minema ajalukku.

Tol korral ei teadnud me veel, et need Eestis kokkukogutud rahad rändavad veidi hiljem Tsetseeniasse, kus neid kasutatati edasi, aga küsimusele kas nad tõid sealsele rahvale õnne või enam õnnetust, sellele peab kord vastama aeg.
 

Positiivne sõnum
Meile oli oma kroon üks positiivne sõnum. Ma kujutan ette, kui sümboolne oli see vanematele inimestele, kes veel enne 1940. aastat olid seda saanud kasutada ning kes rõõmustasid juba seetõttu, et olid jõudnud ajaloo spiraali ära oodata, kui Vene rubla asemel oli jälle kasutuses Eesti kroon.

See, et Eesti krooni vääring oli kaheksa korda odavam Saksa margast, häiris meid tol korral vähe. Vaatasime pereliikmetega sel ilusal palaval suvepäeval uusi Eesti kroone, ja sel päeval me neid kulutama ei hakanudki. Alles järgmisel päeval, kui külasse tuli autopood, sai esimese krooniostuna ostetud perele leiba ja saia. Meie pere jaoks oli seega esimene krooniost igati sümboolne, nagu Juhan Liivil, sooja leiba mõtelge.

Tuleb meelde, et 1992 suvel oli leiva hind veel võrreldes meie uue raha ostujõuga mõõdukas. Tuleb meelde, et maksime leiva eest veel sentides. Pagarid müüsid Eestis esialgu leiba veel hinnaga, mis vaid ümberarvestatuna ühest vääringust teise. Hindade tõusud olid veel ees.
 

Esimesed kroonid

Esimene mulje näha Eesti kroonil meie kultuuritegelasi, oli ülev ja kohe tulid meelde meie vennasrahvas soomlased, kellel samuti olid olnud enne loomapildidega markade käibeletulekut just kultuuritegelastega oma rahad. Kui aga püüda meenutada kokkupuudet meie oma rahadega kaheksateist aastat peale nende kasutuselevõttu. Millised mälestused meenuvad mulle, kui veel kord võtta need varsti ajalooks saavad rahatähed kätte.

500 kroonine ehk Jakobson. Viiesaja kroonisega on millegipärast nagu kõige vähem pistmist olnud. Põhjuseid ilmselt mitmeid, kuid kõige olulisemaks põhjuseks pangakaartide kasutuselevõtt, mis vähemalt paljude linnaelanike jaoks suuresti meie sularaha kasutust oluliselt vähendas.

Kuid 500 kroonine meenutab mulle hoopis Soome kolleegidelt kunagi kuuldud lugu Soome 100 margasest, millel oli nende kuulsa helilooja Sibeliuse kujutis. Kui see raha Soomes käibele tuli, oli kuulus helilooja juba lahkunud üle igaviku jõe.

Seetõttu olid ajakirjanikud tulnud küsima kuulsa helilooja tütrelt, mida tema arvavat soomlaste 100 margase kujundusest ja kas ta oskavat ette kujutada, mida tema isa oleks võinud arvata sellest suurest rahast.

Kuulsa helilooja tütar aga meenutas ajakirjanikele kurba tõsiasja, et geniaalsel heliloojal oli ka suuri inimlikke vigu ja üks nendest viinalembus, mis sundis peret tema eest raha peitma.

Seetõttu arvas Sibeliuse tütar, et kui isa oleks ka elanud veel ajal kui tema enda kujutisega 100 margased käibele tulid, siis vaevalt et pere oleks usaldanud tema kätte seda rahatähte, mõeldes helilooja tervisele.

Kogu austusest Carl Robert Jakobsoni ajaloolisse isiksusse, olen siiski küllalt lugenud lugusid, mis lubavad öelda, et meie suurimal rahatähel oli kaheksateist aastat mees, kes elas ja suri hoopis suurtes võlgades.

Kuid ehk on see meie kultuurile mõneti sümboolnegi. 500 kroonistega opereerimine jäi suurele osale meie rahvast veidi kaugeks. Kuid samas näitas see siiski ka midagi head, et ikkagi superinflatsiooni meil suudeti ära hoida, kui 500 kroonine oleks muutunud päris peenrahaks.

Seoses eurole ülemineku ootusega ütles hiljuti tabavalt üks töötu, et temal pole suurt vahet vääringu vahetusest, sest kui pole tööd, siis pole vahet, kas tal pole täna taskus vabu kroone või alates uuest aastast pole taskus eurosid.

Kuid mulgid ja ehk ka meie ajakirjanikud võiksid mõned 500 kroonised siiski ajaloo jaoks varuks panna, sest ei tasu unustada, et meie 500 kroonisel on kujutatud ajaleht „Sakala“ päismik.

Muuseas, August Kitsberg meenutas oma mälestustes, olevat Jakobson lasknud reklaamiks mõned eksemplarid „Sakala“ esimest numbrit „kuldkirjaga“ trükkida (ilmselt siiski pronksvärviga).

100 kroonine ehk Koidula. Kui 1992 aastal oli 100 kroonine meie jaoks samuti ikka suur raha, siis inflatsioon ja üldine hindade tõus tegi sellest kiirelt rahva raha.

Sinine Koidula oli meil sularahaga arveldades juba tükk aega igal maksmisel näpuvahel. Eks siin aitasid ka alkoholimüüjad omaltpoolt kaasa, kes oma toodangut igasuguste nippidega ikka suuremate rahatähtede hinna alla püüdsid viia.

Ega meil see pudeliga hinna arvestamine ju krooni ajalgi kuhugi kadunud. Ja kas see oligi meil vaid vene aja jäänuk, meenuvad lapsena kuuldud vanade meeste omaaegsed jutud heast eestiaegsest viinapudelist mida hüüti Riigivanemaks.

Kui nüüd Koidulast veel rääkida, siis võiksid pärnakad mõelda, kuidas Eesti Vabariigi 100 kroonise lugu oma linna ajalooga enam siduda. Pole just kuulnud, et pärnakad seda rahatähte kui kuidagi enam oma linna raha oleksid selle kehtimise ajal võtnud.

50 kroonine ehk Tobias. 50 kroonine ehk pool Koidulat on olnud vist meie kõige saladuslikum kupüür. Meie esimene professionaalne helilooja Tobiase enda suhe rahasse oli laustraagiline ning geniaalsete sugemetega helilooja oskamatusest oma annet rahaks muuta võib öelda et ka tappis end leivatööga.

Mis on aga maailma jaoks meie viiekümnekroonise teinud eriti saladuslikuks, on rahatähe tagumine pool, kus kujutatud orelil püramiidi kujutis, mis tekitab viiteid USA dollarile ja tuntud vabamüürlaste sümbolitele.

Kunagi kirjutas minu kolleeg Frankfurti ülikoolis üht ajaloolist esseed USA rahatähtedest ja vabamüürlaste sümbolitest nendel ning ta oli veidi segaduses, kui ma kinkisin talle Eesti Vabariigi 50 kroonise, millel soovi korral rahatähe tagaküljelt teatud sarnaseid sümboleid leida võib.

Paljude asjadega ajaloos on olnud nõnda, et nende väärtus selgub alles peale seda, kui nad ajalooks saanud. Kui palju maailma vabamüürlaste loozide liikmeid täna üldse teadlikud, et meie rahal teatud tsitaadid nende pühadele sümbolitele olnud. Aga jäägu see ajaloolaste uurida, sest vaevalt meie 50 krooniseid hakatakse nüüd kuidagi kiiresti üles ostma.

25 kroonine ehk Tammsaare. Meie klassik Anton Hansen Tammsaare (1878-1940) on ajalukku läinud mehena, kelle tsitaat töö tegemisest ja õnnest lastele ikka peaaegu alati poolikuna esitatud.

Ei ole kuulnud sotsioloogide uurimusi, aga tundub, et 25 kroonised olid meie vaesema rahva ja maarahva ning eriti pensionäride rahatähed, millega kui mitte maksti arveid, siis vähemalt oma majanduslikke võimalusi kaaluti.

Eks väiksemates rahatähtedes pensioni või toetuse saamine ikka kuidagi kobedam kui paari Jakobsoni saamine. Ka oli 25 kroonine kindlam maksevahend, mida kohalikus külapoes või apteegis hea kasutada, sest polnud vaja karta et äri jääb pooleli, et müüjal pole tagastamiseks küllalt peenraha.

10 kroonine ehk Jakob Hurt. Jakob Hurt (1839-1907) meie kümnekroonisel devalveerus kiirelt koos hinnatõusuga.

Esialgu korraliku maksevahendina käibel olnud 10 kroonine jäi selle kasutuse lõpuks ausalt öelda üpris peenrahaks.

Huvitav on, et kui 2010 aasta lõpus kutsus toidupanga seltskond annetama eestlaste käes olevat peenraha (münte) heategevuseks, siis vajadusel oleks võinud näiteks Jakob Hurda portreega kümnekroonised annetada Peterburi Jaani kiriku taastamise fondi.

Kuid huvitaval kombel on Peterburis Jaani kiriku taastamine Eesti riigi eelarvest läinud vaatamata masuajale läinud kuidagi libedalt.

5 kroonine ehk Keres. Tuleb välja, et narvalased on Eesti suurimad lokaalpatrioodid. Raadios kurdeti, et narvalased ei kiirusta „euro stardipakette“ ostma, küll aga käivad kohalikes pankades ja ostavad ilusaid siledaid viiekrooniseid.

Narvalastel paistab olevat Tallinna asjadesse sarnane suhtumine, nagu on siberlastel Moskva asjaajamistesse.

Narvalaste nostalgiast ajaloo silmis võib hästi aru saada, sest millal tuleb veel käibele raha, kus nende kodulinna vaade rahatähe peal on. Narvalaste jaoks jääb siin linnas sündinud Paul Keres ehk veidi kaugeks, siis pärnakate jaoks peaks Keres aga isegi enamat tähendama.

Paraku pole 5 kroonisel Kerese lapsepõlve ja nooruselinna Pärnu vaadet. Minul endal on olnud välismaal mitu väga eredat mälestust, seoses 5 kroonise Eesti rahatähega.

Kõige eredam lugu on seotud ühe tuntud Sveitsi õigusajaloolasega, kellele ma kunagi mäletsuseks kinkisin Eesti Vabariigi 5 kroonise paberraha ja sain vastuseks rõõmu, mida poleks ilmselt üheski eestlases suutnud esile kutsuda isegi mitte 5000 kroonine kupüür, kui see oleks olemas olnud.

Minu kolleeg oli nimelt suur malemängu fanaatik ja tema maletee suurimaks tipuks oli olnud kunagi mängida üks partii suurmeister Paul Keresega viiki. Kolleeg tundis vist kõiki Kerese partiisid, samuti meie suurmeistri elukäiku ja kui ma talle mälestuseks meie vestlusest ulatasin meie viiekroonise, millel Paul Kerese portree, siis hakkasid minu kolleegi käed lausa värisema nagu ta oleks saanud suure lotovõidu.

Ta ei mõelnud, mida see rahatäht maksab Sveitsi frankides, vaid ta kiitis meid rahvana, kel jätkunud mõistust selline mees oma rahatähele tõsta. Paul Keres on maailma rahaajaloos ehk ainuke maailma suurmeister males, kes oma rahva poolt rahatähele tõstetud. Ehk võiks Eesti Pank näiteks viiekroonised „Keresed“ hoopis hävitamata jätta, hoopis kokku kogude ja kinkida näiteks maailma maleföderatsioonile.

See, et vahepeal anti välja 5 kroonine münt, oli küll kunstiliselt ilus, aga see jääb ikka vaid vanade müntide kogujatele hinnata, käibes sel erilist tähtsust polnud.
 

2 kroonine ehk Tartu Ülikool. Kõige segasemad tunded, on mind algusest peale sidunud meie kahekroonisega.

Minu jaoks on see rahatäht seotud ikkagi Tartu ülikooliga, kelle kasvandik ma olen. Kuigi Baeri noorpõlve kodu on minu sünnikodust vähem kui kümne kilomeetri kaugusel ja tema ausamba juures Tartus Toomemäel istusime Mariga oma kõige ilusamal kevadel korduvalt.

Baerist räägin oma loengutes ikka kui tahan noori innustada teadusega tegelema, sest tema tegemistes palju inimlikku ja lõbusat.

Meenuvad Baeri tudengipõlve pikad ja segaselt sõnastatud kirjad, mille põhjust autor ise teadis ja mis olid seotud lõbusate alkoholiga tudengipidudega, mis ei tahtnud ka 19. sajandil enne hommikut lõppeda.

Kuid seoses kahekroonisel kujutatud Tartu ülikooli peahoone kujutisega mul ikka vastuolulised tunded. Tartu ülikooli kasvandikuna olen rõõmus, et alma materi peahoone meie rahatähel oli. Tasuks uurida, kui palju maailma ülikoolide peahooneid kunagi üldse riikide rahatähtedel kujutatud.

Kuid samas jääb kuuidagi kripeldama ikkagi teadmine – ülikool kui midagi rahva jaoks väga tähtsat ja siis selle väärtus vaid kahekroonine kupüür.

Imelik, et selle kaheksateistkümne aasta jooksul pole minu suhe meie kahekroonisse ikkagi päris selge, sest ühelt poolt see odav rahvaraha, mille eest täna Eestis enam midagi osta vist ei saagi, aga samas, just selle tõttu on see kupüür rahvale täna väga kättesaadav.

See vist Eesti elu eksistentsiaalne küsimus. Ma esitan endale samas alati teisegi küsimuse, et mis oleks kasu olnud Tartu ülikoolist väga kallil rahatähel, kuigi see oleks ülikoolile kindlasti väärilisem olnud, mida aga suurem osa rahvast üliharva või mitte kunagi oma rahataskusse pista poleks saanudki.
 

Kroonine ehk meie Kiristjan Raud. Kristjan Raud (1865-1943) oli mitte üksnes meie suur kunstnik, vaid ka Eesti Rahva Muuseumi üks rajajaid.

Kas jääb meenutama meie rahva loo eripära ka meie ühekroonise lugu. Ühekroonine pidi olema ka meie oma raha alus, kuid paraku tema eluiga praktilises käibes osutus õige lühikeseks.

Kuid meil oli palju muud teha, et seda eriti tähele panna vaid võtsime seda tõsiasja vaid teadmiseks. Nüüd otsime vana head ühekroonist taga, et seda meie raha alusrahana meenutada.

Kuid juba täna ütlevad teadjamehed, et ega need euromündidki meil Eestis kauaks käibele jää. Kuna maailmas on magneetkaartide aeg, siis ennustavad nad, et esiteks eestlane maksab ka euroaajal enam pangakaardiga ja teiseks lähevad hinnad kiirelt Eestis sedavõrd ülesmäge, et ega nende euromüntide pärast pole vaja väga muret tunda.
 

Maksevahendiks euromünt

Põhiliseks minimaalseks maksevahendiks kaugemas tulevikus peaks siis saama ennustuste järgi euromünt, kuigi täna tundub see meile veel päris suure rahana – ikkagi 15, 6466 Eesti krooni. Eesti kroon oli meil kasutusel nii paberrahana kui mündina, aga mõlemal kadus paraku väga kiirelt ostujõud tagant ära.

Eurokalkulaator näitab täna, et 1 Eesti kroon maksab täna vaid - 6 eurosenti. Mida me selle 6 eurosendi eest siis 1. jaanuari 2011 hommikul osta võiksime. Paraku peame täna tõele näkku vaadama, et öelda ka endale karmi tõde - oleme euroalas paraku momendil vaeseim riik.

Enne kui jõuame Eesti krooniga kui meie riigis kehtiva rahaga hüvasti jätta, lööme korraks meie raha tänased väärtused eurokalkulaatorisse, et oleks kunagi järgnevatel põlvedel hea meeles pidada: 500 krooni väärtus on 31 eurot ja 96 eurosenti, 100 krooni 6 eurot ja 39 senti, 50 krooni 3 eurot ja 20 senti, 25 krooni üks euro ja 60 senti, 10, krooni 64 eurosenti, viis krooni 32 eurosenti, üks kroon 6 eurosenti.

Täna on selge, et 1992.a. suvel oleks võinud me kõik Eesti krooni tagasitulekut enam olme tasandil dokumenteerida.

Täna oleks olnud sel juhul kindlam rääkida meie oma kroonist, mida meil kõigil (ka kõige rikkamatel) oli kogu krooni kehtimise ajal alati puudu.

Armas ja kodune

Samas täna tundub kroon vaatamata tema madalale ostujõule maailma rikkamas osas, väga armas ja kodune.

Kui kellelgi tekib küsimus, kuidas jätta väärikalt hüvasti Eesti krooniga – siis ehk parim viis oleks, kui mõtleksime näiteks rahatähtedel kujutatud meie kultuuri suurkujudele ja meenutaksime tõsiasja, et mitte ükski nendest meie suurvaimudest polnud oma eluajal jõukas, aga nad suutsid end vaatamata kõigele siiski meie kultuuris väärikalt teostada.