K, 25.05.2022
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.

Valge vares on must ronk negatiivis

Jaanus Nurmoja
, rakverlane
Valge vares on must ronk negatiivis
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments
“RUJA: MUST RONK VÕI VALGE VARES”
“RUJA: MUST RONK VÕI VALGE VARES” Foto: Repro

Jaanus Nurmoja luges läbi ja soovitab “RUJA: MUST RONK VÕI VALGE VARES”
Igor Garšnek
Pegasus 2010
Toimetaja Jürgen Rooste
Korrektor Lauri Vanamölder
Kujundus Asko Künnap


Olgu kohe alguses öeldud, et “Ruja: must ronk või valge vares” on ühest küljest esimene väga põhjalikult kogu Ruja tegevusaega (1971-1988) hõlmav raamat. Teiseks on see ilmselgelt mitte sihilikult, vaid mitme asjaolu koosmõjul eelkõige Ruja viimasest perioodist (1985-1988), mis on kõige mahukamalt esindatud ning moodustab ühtaegu ka raamatu parima osa.


Põhjus on ülimalt lihtne. Tegemist on ju ajaga, mil autor oli ise Ruja klahvimees ja protsessis üleni sees. Järelikult on tal tohutu pagas isiklikke mälestusi. Ka ta ise juhib eessõnas tähelepanu asjaolule, et see osa raamatust on kirjutatud tema isiklike kogemuste põhjal, varasemad perioodid on aga “pigem kirjanduslik rekonstruktsioon, mis toetub intervjuudele asjaosalistega ja nende mälestustele”.
Siin see konks ongi. Omaenda mälestusi kirja pannes ei sõltuta ju teistest ja need jõuavad lugejani vahetult, just kirjutajale omases stiilis. Teiste mälestusi vahendades aga on tulemus just vastuoksa kinni nii nende teiste mäletajate mälus kui edasiandmisoskuses. Küllap selleski, kas kõik inimesed, kellega koostöö suhtes võib olla õigustatud ootusi, soovivad seda teha. Pealegi – vahendatud tekst on ikka vahendatud tekst.


Sugugi vähetähtis pole asjaolu, et Rujas tegutsenud muusikutest teame kirjamehena vaid Igor Garšnekit. Sellena näitab ta end ka täie rauaga, kusjuures neis lõikudes, kus käib arutlus muusikamaailma nüansside üle või luuakse muusikutest portreepilte, tekib võrdlus Gustav Ernesaksaga, keda samuti mäletame kui meisterlikku ja nauditavalt kirjutavat publitsisti ning mitme mälestusteraamatu autorit.


Ei tasu muidugi otsida raamatust sellist täiuslikkust, mis annaks põhjust vaid kiidukooride hõiskeks või siis pelgalt vinguviiulite vigisemiseks. Kas sellist raamatut on üldse olemas?
Igal juhul on tehtud suur ja tänuväärt töö. “Ruja: must ronk või valge vares” on poeletil ning läbinud mitu esitlust. Vaatame nüüd selle sisse.


Mitte õpik, vaid lugu. Vürtsiga.


Autori pöördumise järel saame värvikates detailides teada, kuidas ja milliste asjaolude kokkulangemise mõjul toimus tema enda rujalejõudmine (1985) ja mis sellele vahetult järgnes. Tollest aastast põikame aga aegade algusesse ja saame osa Ruja sünnist aastal 1971, läbime n-ö psühhedeelse perioodi kuni 1975. aasta ja “Protsessi” lavastuseni. Järgneb proge-Ruja ehk Nõgisto-Kappeli periood kuni aastani 1980. Siis oleme jälle tänapäevale lähemal - aastas 1986 ja eriti suves 1986. Seejärel taas mõne aasta võrra tagasi ehk pop-Ruja ajajärgus, mil Rannap jälle vägesid juhtis, ning lõpuks saame osa Ruja tuuritamistest mööda Nõukogude Liidu avarusi ja lagunemisvaludest ning ka päris viimasest esinemisest Ruja nime all, mis toimus juba Estonia katastroofis hukkunud Urmas Alenderi mälestuseks.


Nagu näha, on ka ajaline raamistik jutustajakeskne, ja miks ei peakski olema. Iseküsimus muidugi, kas oli vahepeal tingimata vaja sooritada ajalisi hüppeid edasi-tagasi. Ehk oli sellel mingi n-ö ideoloogiline kaalutlus? Näiteks eesmärk panna raamatus kõrvuti ja muust ajast eristuma kaks kõige enam publikumenu taotlevat ajajärku (pop-Ruja ja tuuritamine NSV Liidus)?
“Aga mismoodi sina, kallis sõber, oleksid seda teinud? Oleks sul olnud mingi parem mõte?” võiks Igor selle peale küsida.


“Palun väga. Vaata, see koht, kus sul on just äsja toimunud telefonikõne Urmas Alenderiga. Lootsid teda oma bändi lauljaks saada, aga tema värbas hoopis sind Rujasse. Nööbid õlle lahti ja jääd mõtle­ma ... Kas on võimalik leida ideaalsemat kohta selleks, et teha paus ja käia järjest läbi Ruja teekond aegade algusest kuni sinnamaani? Otsekui põhjalikult oma vaimusilmas filmilinti kerides, et mõista, “kuhu ma siis nüüd õigupoolest sattusin”. Ja siis pärast seda ajas rändamist sealtsamast jätkata,” vastaksin mina.


Tagantjärele “oleksid” ...


Kui miski hämmingut tekitas, siis pildindus – eriti fotode paigutus, millel kohati puudub seos parajasti kõne all oleva ajajärguga. Näitamaks, et Ruja oli siiski üks protsess, hoolimata perioodide eripalgelisusest? Samas tundub, et need ongi mõeldud pigem meeleolupiltidena, millel pole otsest informeerivat eesmärki. Lugu on ju põhiline.


Ja lugu see ongi. Kuigi autor on aukartustäratava akadeemilise taustaga kogenud muusikateadlane ja -kriitik - ega ta raamatuski koonerda analüüside ja võrdlustega -, siis ometi ei ole loe me mingit järjekordset õpikut. Nimelt lastakse lugejal osa saada ka lavatagusest elust, sealhulgas muusikavälistest, kohati ka üsna pikantsetest seikadest. Väljapeetumalt küll kui näiteks Mihkel Raua bestselleris “Musta pori näkku”, aga sugugi mitte vähem vaimukalt. Muidugi, mida isiklikumalt nähtu-kogetu, seda värvikamalt ja muhedamalt on see edasi antud, ning ei halasta autor sealjuures iseendalegi. Üks lugu on küll karm - Alenderi ja transamehe konflikt, millel võinuks olla väga halb lõpp. Ent ülejäänu - kaose tekitamine Rannapi kodus, rujalaste imelikud seksiseiklused, vastastikused tüngad nn rohelistel kontsertidel, kõige sellega kaasnevad verbaalsed vallatused ... Tõepoolest, ma ütlen teile: valmistuge end ribadeks naerma!


Vastalisus vajaks lahtiseletamist


Mõlemad Ruja-raamatud – see ja Peeter Sauteri “Roostevaba raamat” - paistavad silma sellega, et neist etendustest, kuhu Ruja oli kaasatud, avatakse ja tõlgendatakse vaid “Protsessi” sisu. Mõistagi oli tegemist Ruja jaoks eluliselt tähtsaima lavatükiga. Seevastu teised, nagu “Gulliver ja Gulliver” ning “Johnny”, esinevad vaid nimedena, vürtsitatult märksõnadega à la “vastaline” või “keelati ära”. Ja kõik. Ometi aitaks mõni lausegi sisu ja keelustamisajendite kohta (eelkõige just nõukogude aega mittenäinutel) paremini mõista nii mitmeid Ruja laule kui ka olusid, milles tegutseti. Muide, vähemalt legendaarse 1974. aasta kontserdi kavaleht olnuks piltide hulgas igati omal kohal.


Üks väike tähelepanek veel. Võib jääda mulje, nagu osalenuks Ruja esimest korda Oidi-nimelisel konkursil alles 1985. aastal lauluga “Aeg on nagu rong”. Ometi mäletan, et seda tehti juba tol ülimenukal 1981. aastal ning lugu oli omamoodi arneoidilik “Rahu”, helilooja loomulikult Rein Rannap. Samal konkursil oli näiteks Joel Steinfeldti “Kaks südant”, mis sai vist lausa esikoha.


Aga soov vältida teistes raamatutes olevate materjalide üksühest kordamist? Kas see tuli raamatule kasuks või mitte? Las otsustab lugeja.


Rujast mälestuste kirjutamine näikse olevat paljuski sama tänamatu tegevus, nagu laulva revolutsiooni meenutamine. Eks neil olnud mõndagi ühist. Mõlemat vedasid tugevad isiksused, kes “ei mahu ühte ruumi ära”. Suhtumine ühte ja samasse sündmusesse võib olla kardinaalselt erinev. Mõlemal juhul suutsid “kõvad kivid” jahvatada head, ja vahel lausa väga head jahu, võib-olla koguni siis, kui nad seda ise ei aimanudki. Ja kirjuta millist käsitlust tahes, keegi osalistest ja muidu mäletajatest on rahulolematu niikuinii. Ent mis peamine - kõvad sõnad meie ajaloos mõlemad.


Ja kui näemegi musta ronga asemel valget varest, siis sellepärast, et vaatame negatiivi. Tegelikult on ta ikkagi must ronk.


Kogu head ühe raamatu kohta ei jõua ühes artiklis kirjutada. Sest seda head on 255 lehekülge. Julgen Ruja-raamatut siiralt soovitada kõigi meie raamaturiiulitele (pärast läbilugemist) ning jääda ühtlasi põnevil ootama sama rõõmsat rujamaania jätku raamatuletil. Urmas Alenderist on raamat olemas, mõne aasta pärast saab Rein Rannap 60 ...


PS Sain ühest autori mõtteavaldusest idee, et miks me ei võiks kunagi lugeda üksteise mälestusi meie endi rujaleid­mistest, kas või ruja.ee -st. Otsustasin mis tahes “ametlikke” üleskutseid ennetada ja tegin ise algust oma blogis “Peegeldaja” http://jaanus.nurmoja.net.ee/?p=329.

Tagasi üles