Eile tuli ilmsiks, et meelelahutajana tuntud Mihkel Raud otsustas riigikogust lahkuda, sest tundis end poliitikas läbi põlenud olevat.
Juhtkiri: superstaari surm poliitikas
9. juuni 2016, 06:53
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Millegipärast tuli selline otsus tema koduparteile – sotsidele – üllatusena. Ei usu, et see samm aga avalikkust jahmatas, sest sarnaseid näiteid on küll ja veel. Mihkel Raua otsus oli vaid aja küsimus.
Mäletame, kuidas auväärt kirjanik Jaan Kross pidas riigikogus legendaarseid kõnesid, kuid peagi sai tal poliitikute kemplemisest kõrini ja 11 kuud hiljem ta sealt lahkus. Kuigi kaua ei pidanud vastu ka sellised superstaarid nagu Hannes Võrno, Tarmo Leinatamm, Siiri Sisask, Hirvo Surva … Järgmine küsimus on, kui kaua jätkub kannatust näiteks Maire Aunastel või Tanel Talvel.
Kõik see annab selge signaali valijatele: las iga meister jääb ikka oma liistude juurde. Valijad võiksid ometi aru saada, et ekraanilt tuttavaks saanud sümpaatne inimene on poliitikamaailma meelitatud üksnes ja ainult häältepüüdmise eesmärgil.
Kui tulla tagasi Mihkel Raua juurde, siis mäletame teda sirgejoonelise poliitikute tümitajana oma autorisaates, kes jagas oma lipsustatud saatekülalistele nii parem- kui ka vasakhaake. Niipea kui ta aga ise poliitikasse läks, hakkas hoopis imelikku juttu rääkima, justkui oleks läbinud ajuloputusmasina. Õnneks on see etapp nüüd läbi. Anname Rauale au!
Aga veel. Kui süüvida näiteks meie ministrite sõnakasutusse, siis tabame sealt tihti sellise väljendi nagu “pärismaailm”, mida kasutatakse elu kohta väljaspool Toompead. Sellega on ju kõik öeldud: riigikogu liige elab justkui paralleelmaailmas, koos parlamenti valimisega muutub ka tema mõtteilm ja reaalsus jääb väga pika maa taha. Mida poliitikakaugem inimene parlamenti satub, seda suurem on šokk.
Sestap polegi imestada, kui poliitik kurdab, et teda ei armastata. Nagu näiteks kunagine ekraanilemmik Enn Eesmaa, kes leiab nüüd, et oleks pidanud ikka telesse jääma.
Aktiivsele loomeinimesele on kohustuslik seaduste poolt hääletamine ja komisjonides lebotamine vaid mõttetu tiksumine. Raha saab palju, sõimata veel rohkem, aga iseennast tuleb maha suruda ja loojale nii vajalik eneseväljendusvõimalus puudub sootuks.