Väärt raamatut tuleb oodata mitu kuud

Lea Lehtmets (vasakul) ja Reet Tomband rõõmustavad, et häid lasteraamatuid ilmub palju. Paraku peavad maaraamatukogud rahapuudusel sageli just lastekirjanduse ostmata jätma. Foto: Arvet Mägi/Virumaa Teataja

Lugemisaastale tagasi mõeldes tõdevad kirjavara hoidjad, et laste ja noorte nakatamiseks lugemispisikuga oleks vaja suuremat tuge ka riigiasutustelt.

Kuigi raamatukogus on iga aasta lugemisaasta, siis kuidas möödus 2010. aasta, mis üle Eesti lugemisele pühendati?

Lääne-Virumaa keskraamatukogu laste- ja noorteosakonna juhataja Reet Tomband (RT):
Eestis räägiti lugemisest tavapärasest rohkem, koolide ja lasteaedade tähelepanu raamatukogu ja uudiskirjanduse vastu oli suurem. Ka meedia tähelepanu on enam olnud.
Kuigi lugemisaasta ei saanud vabariigi mastaabis kohe aasta hakul head hoogu sisse, vahva logoga reklaamplakatid jõudsid pärale alles poolest suvest, siis meie alustasime oma tegemistega juba 2009. aasta lõpul, kui kuulutasime välja laste fotokonkursi “Lugemise mõnu”.
Küsin lastelt sageli, kas nad on üldse tundnud seda mõnusat tunnet, et kohe kuidagi ei raatsi põnevat raamatut käest ära panna. Seda vastust, et lugemine on mõnus, tuleb haruharva. Tundub, et üsna suur osa lastest on raamatutest võõrdunud just sellepärast, et lugemine on neile pingutus. Fototabamused aga kõnelesid, et lugemise mõnu on Virumaal täiesti alles. Fotonäitus rändas lugemisaastal mööda maakonna raamatukogusid ja suundub nüüd edasi sõpruslinna Lapua raamatukogusse.

Keskraamatukogu peaspetsialist Lea Lehtmets (LL):
Paistis silma see, et raamatukogutöötajaid kutsuti palju esinema. Käidi koolides ja lasteaedades rääkimas uudiskirjandusest, lugemisest, lugemisaastast, koolilugemisest.
Maakonna raamatukogudes toimus toredaid ettevõtmisi: näiteks Muugas avati lastele põneva programmiga ööraamatukogu; Kundas mängiti pärlimängu, kus loetud raamatute eest kingiti lastele pärleid, millest sai ehteid meisterdada; Tapal korraldati Midri­maa luulekonkurss ja jagati lasteaiatöötajaile ideid, kuidas saab juturaamatu abil muuta õppekava põnevamaks.
Väikese lugeja raamatukokku toomise ja talle tegevuse pak­kumise teemal toimus Uht­nas ka suvine koolituslaager: kuidas läheneda lapsele, kes ise veel lugeda ei oska, et tal oleks huvitav, et ta jõuaks raamatuteni ja tal tekiks harjumus raamatukogus käia. Püüdsimegi sel aastal suurt rõhku panna lastes lugemishuvi tekitamisele.

Mis see nipp siis on? Kas pakkuda ka teisi tegevusi?

LL: Just. Pakud talle mingit muud tegevust, samas kõrval on ka raamatud. Meie lasteosakond teeb näiteks kodustele väikelastele Jututaret ja tillukestest jututarelastest saavadki hiljem meie lugejad.
RT: Sageli räägitakse meil vabatahtlike tegevusest ja õla alla panemisest. Lasteosakonna jaoks oli lugemisaasta üllatajaks kahe tütre ema Tiiu Säbel, kes oli vabatahtlikult nõus tulema meile laupäeviti appi lasteüritusi korraldama. Nõnda sai alguse mudilaste laupäevane mängutuba.

Mida lugemisaastal loeti?

RT: Lugemisaastale sattus ka järjekordne Nukitsa konkurss, kus lapsed ise hindavad lasteraamatuid. Tänavune võiduraamat - Andrus Kiviräha “Kaka ja kevad” - on nagu niidumasinaga üle Eesti käinud ning kõik loorberid ja viljad võitnud. Nüüd on see otsapidi jõudnud koolilugemise nimekirjadesse ning naerutab perede suuri ja väikeseid.
Et suvi on üks hea raamatuga olemise aeg, siis käis meie raamatukogus uudisteoste seast parima suveraamatu valimine. Tädi räägib, mis ta räägib, aga kui lapsed panevad raamatutele hinde, siis on see eakaaslasele väärtuslik info ja usutav värk.
Noorte lemmikute seas pole üldsegi roosamannalised lood. Ühegi noore elus ei tule ette nii palju suuri probleeme, kui tänapäeva noorsookirjanduses on kujutatud. Aga eks nad selle jaoks olegi kirjutatud: selle asemel, et ise igasse ämbrisse astuda, saad kogemuse kätte raamatu kaudu ja mõtled asja enda jaoks läbi. Noorsoojuttude kirjutajad on viimasel ajal väga noored inimesed, seega ei ole enam mingit tädilikku lähenemist.

Noorte raamatutest väga paljud on sellise müstilise sisuga.

LL: Isegi kui tellimisnimekirju vaadata, siis ridamisi on raamatuid, mille pealkirjas on sõna “vampiir” sees.
RT: Sageli saab selliste raamatute lugu alguse vampiiri ja inimese kokkupuute pinnalt, puhkeb suur armastus, mis nõuab traagilisi loobumisi ja ohverdusi. Õrnas eas lugeja otsib ka tänapäeval suuri tundeid ja romantikat.

Kas laenutuste nimekirja tipus on kooli kohustusliku lugemise raamatuid?

RT: Koolis käsitletavad raamatud on kindlasti nõutumad. Käisime sügisel Lapua raamatukogus, tegi päris kadedaks, kuidas Soome riik on laste lugemise arendamise südameasjaks võtnud. Nende raamatukogudesse on erihanke korras muretsetud kümnetes eksemplarides head lastekirjandust just koolitunnis kasutamiseks. Meie jaksame tellida kaks-kolm raamatut. Kuidas see peab rahuldama linna ja maakonna õpilasi, piisama klassis käsitlemiseks? Maaraamatukogudel on veelgi vähem raha. Seda ei lahenda raamatukogud projekte kirjutades. Kui riik probleemi ei teadvusta, siis on see tühi töö.

Teie saate vist kohe aru, kui mõni klass on alustanud ühe või teise raamatu lugemist?

RT: Nagu oleks buss sõitnud raamatukogu ette, kõik tulevad tipp-tipp-tipp sama raamatut küsima. Virgemad on varakult nimekirjaga platsis, lõpuks tulevad ähkides ja puhkides need, kes said õpetajatelt teada, et ülehomme hakatakse raamatut tunnis käsitlema. Aga siis ootab ees tühi riiul. See ei ole normaalne, et laps ei saa teost koolitunnis kasutada. Ka koolis arutlemiseks valitud juturaamat on sisuliselt õppevahend ja selle hankimine raamatukogudesse peaks olema riiklikult reguleeritud.
LL: Raamatu- ja rahamuredega seoses tuleb öelda, et meile on lugemisaastal kingitud päris toredaid raamatuid. Algatus annetada raamatukogudele raamatuid tuli lugejate poolt ja levis kulutulena üle Eesti. Üle maakonna kingiti umbes 300 raamatut. Maapiirkondades tehti seda vähem, sest raamat on maainimese jaoks kallis asi. Ta ei kingi koju ostetud raamatut väga kergekäeliselt ära.
RT: Keskraamatukogu lasteosakond on väga liigutatud Rakvere reaalgümnaasiumi õpetajate poolt tehtud väärt raamatutest koosnenud kingitusest.

Kas lugemisaastal oleks võinud midagi ka teisiti teha, oli neid kitsaskohti, kus enda entusiasmist jäi väheks?

LL: Meie maakonnas avaldati lugemisaasta puhul arvamust, et Kirjanike Liit oleks võinud õla tugevamini alla panna ja korraldada rohkem kohtumisi kirjanikega. Oli küll sügisene kirjanike tuur ja Rakveres oli ka luulerongi peatuspaik, kuid lastekirjanikke jõuab väikestesse kohtadesse harva.
Ja rohkem võiks olla raamatute soodusmüüke maapiirkondadele.

Ametlik aasta sai läbi, uus lugemisaasta on alanud.

LL: Ega keegi ei tõmba küll kriipsu alla, et nüüd on meie töö tehtud. Keskraamatukogu jaoks on alanud aasta üle aegade kõige pingelisema eelarvega. Lugejate jaoks tähendab see seda, et väärt raamatut tuleb oodata järjekorras sageli kuid, sest eksemplare saame osta senisest vähem.
RT: Viimasel ajal on palju vaieldud selle üle, kas raamatukogu peab ikka võtma endale meelelahutaja ja lõputute ürituste korraldaja rolli. Kui tasakaal läheb paigast ära, siis ei jää traditsioonilisest raamatukogust midagi järele. Aga on ju nii loomulik, et kusagil lähedal on vaikne, soe ja turvaline maja, kus käia, olla, lugeda. Seda nii suurte kui väikeste jaoks.

Lemmikud

Noored lugejad said sel suvel hinnata viimase aasta jooksul ilmunud raamatuid viiepallisüsteemis. Hindamislehti kogunes 229.
Esikolmik. I-VI klassi lemmikud: Andrus Kivirähk “Kaka ja kevad” (52 punkti), Sinikka Nopola, Tiina Nopola, “Risto Räppar ja külmutaja-Elvi” (43 punkti) ja Kristiina Kass “Peeter ja mina” (34 punkti).
V-IX klass: Rob Reger “Emily the Strange. Kaotatud päevad” (63 punkti), Simon Holt “Neelatud” (49 punkti) ja Lena Lilleste “Sünged saladused” (30 punkti).
Allikas: Lääne-Virumaa keskraamatukogu