Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Olen eestlane ja olin pühendunud oma töödesse-tegemistesse Eestis, kuni ühel päeval tuli teade, et minu tööpanust enam ei vajata, nii saabuski mu tööle lõpp. Aga sugugi mitte elumõtte lõpp.
Kuigi ülemusel polnud argumendiks tuua muud, kui absurdne põhjus välja mõelda, jäägu see tema südametunnistusele, sest nagu ütleb meie vanasõna, et ülekohus ei seisa kotis.
Mida teha, egas muud, kui pea püsti ja ikka edasi. Otsides ja rännates mööda Eestimaad tuli siiski tõdeda, et ega siit maalt elamiseks leiba lauale saa. Seepärast asusingi teele mujale, seal leidus ka töökohti, kus vajati just minu töökaid abikäsi. Nii see eluke algas ja kulgeb oma päris kodust ja maast kaugemal, aga selline on ju vägagi paljude eestlaste elu.
Kodus ootasid ajalehed
Jõulude ajal koju tulles oli igati meeldiv, et postis ootas mind hulk Virumaa Teatajaid. Et olin kaua ära olnud, ei jõudnud kõiki läbi lugeda, need on aga armsasti kaasas teises kohas.
Lugemisega jõuluaja lehtedeni jõudes oli nii meeldiv ning südant soojendav lugeda ikka ja jälle positiivsetest lugudest, mis sel ajavahemikul olid ilmunud. Eriti pisarateni liigutav oli lugu Tamsalu noore poisi abistamisest, aga samuti ühe proua tänukiri aastatetaguse abi eest, “Veel ei ole head inimesed maailmast kadunud”, “Jalgpallurid kibelevad mängima kodukandi eest”, “Ministeerium toetas õpetaja autähise rajamist”, “Virumaa Teataja loosis kümme kingikorvi”, “Kirjad kaugelt” ...
Need olid kõik omalaadsed, aga siiski südantliigutavad ja äärmiselt armsad lood. Kõik ju positiivsed ja tähelepanuväärsed. Ma ei teagi, kas oleksin neid artikleid üldse märganud, nende sisu nii mõistnud, nagu just nüüd neid lugedes, kui oleksin Eestis kohapeal elanud. Arvan, et kui oleksingi märganud, poleks need mind nii palju liigutanud. Eks eemalt näeb inimene ikka asju ja olukordi teisiti, kui kohapeal olles.
Teise suuna minu praegusele kirjutamise soovile ja arvamuse avaldamisele andis aga Raivo Riimi kommentaar “Tere, Joulupukki! Moi!”. Huvitavad ja niivõrd tõsised olid need lood, jah, igas loos oli, mis hinge paiskas oma erilise piisa veel erilisemal moel. Olles ise ema ja pedagoog, liigutas kõige erilisemalt muidugi Maria lugu.
Kust, kuidas ja kes need lood tegelikult on kirjutanud, ei tea, ja kas ongi vaja teada, sest olukorrad, kirjeldused nii täpsed ja reaalsest elust enesest. Kergelt ei tule miskit!
Jah, mis on see miski – arutleb väike tüdrukki. Tõepoolest, mis on see miski. Kuidas sellele üldse vastata ja mida vastab Joulupukki? Kuidas saada lohutust, kui olukorrad ja elud on just nii läinud?
Ilmselt nii mõnigi tigeda loomuga inimene Eestis vastaks südametult, et ise nad on selle tee valinud ja kaugele läinud.
Võõrsil olles
Mis siis teha, kui eestimaised tööandjad ei ole enam normaalsed inimesed, egas iga tööl käiv inimene saa muud teha kui oma tööd, ja paraku on ainult ülemuste otsustada, kui kauaks kedagi vajatakse. Ega siis töö saamine ole inimese teha, elama peab ju edasi - uued arved vaja maksta ja kõik muu vajab oma vahendeid. Peabki siis leidma teise tee ja paraku ka teise elukoha paljudel juhtudel.
Võõrsil olles on teised koormad ja teised teed ja teised olukorrad. Sellest pole pääsu, sellest tuleb õppida ja õppida, aga suund peab ikka olema kindel ja ise olema järjekindel. Egas muidu saa me miskit! Nii et liigume ka mujal maailmas kõik eestlased edasi ja püüdleme tähtede poole ...
Küll iga laev jõuab ükskord oma sadamasse tagasi, kust ta kunagi väljus, omandanud kogemused ja teadmised ka mujalt maailmast, erinevatest kohtadest, ja teised keeled suus.
Egas muud kui hoidkem, eestlased, üksteist ka mujal maailmas, ja iial me ju eemal olles EI unusta hetkekski neid lähedasi ja olulisi inimesi, kes on meil PÄRIS KODUS!
Rahulikku teed ja ikka KOJU jõudmist!
1000 tänu Virumaa Teataja meeskonnale, kes leidis avaldamiseks nii liigutavad lood, jätkugu teil kogu aastaks oma killuke, mis südant liigutab ka meil siin kaugel elades.
Raili Reinvek
Helsingist