Vereloovutus on iseenesest mõistetav tegevus

Üliõpilane Kairi Nurk (sinises) ja õde Nele Kangur. Foto: Meelis Meilbaum

Rakvere haigla kiirabiõde Ülle Kroll on doonoriks käinud juba pikki aastaid. Meedikuna töötades on tulnud ette sedagi, et abi vajavale patsiendile loovutas ta oma verd, sest nii sai kõige kiiremini aidata.

Kui pikaaegne vereloovutaja te olete?

Alates 1987. aastast, aga iga kord ei ole saanud minna. Esimest korda loovutasin verd 18aastaselt. Meditsiinikoolis õppimise ajal jäi vere andmine kuidagi soiku.

Kas teil on olnud eeskuju mõne doonori näol?

Onu oli mul audoonor, kes Vene ajal andis hästi palju verd. Rohkem ei ole olnud. Kui 18aastaseks saime, siis õpetaja koolis rääkis, et nüüd on võimalus, kes tahab hakata doonoriks, saab seda teha.

Nii see läkski. Tol korral käis hulk klassikaaslasi Rakveres Lõuna tänava haiglas verd andmas.

Meedikuna te näete, kui sageli doonorverd vajatakse. Kui tihti seda tegelikult vaja läheb?

Ikka väga sageli.

On teil oma töös ette tulnud mõni kriitiline moment, kui patsiendile vajalikku verd ei ole olnud võtta?

Varasematel aastatel kindlasti oli, nüüd on varusid täiendatud – Tallinnast tuuakse verd verekappidesse.

Ma ise olen kahel korral isiklikult olnud otsedoonor. Patsient, kes verd vajas, lamas kõrvallaual ja minult tehti temale otseülekanne. Sel hetkel ei olnud verd võtta ja see tegevus oli vere saamiseks kõige kiirem variant.

Kas oma töö tõttu tunnete ka teatud kohustust käia verd loovutamas?

Ei saa öelda, et see on iga meediku püha kohus. Ma ei ole selle peale isegi mõelnud, et kas peaks, aga see on iseenesest mõistetav, et ma seda teen. Kunagi ei või teada, millal sul endal või sinu lähedastel doonorverd vaja võib minna.

On teil ette tulnud, et teie ise või teie lähedane on doonorverd vajanud?

Ei ole õnneks.

Kui hinda on teie arvates doonorlus viimastel aastatel Eesti ühiskonnas läinud?

Mulle tundub küll, et vere loovutajaid on varasema ajaga võrreldes rohkem. Ükskõik, millal sa siia tuled, on järjekorrad. Noored on hakanud hästi palju käima. Kes 18 täis saavad, kes on terved ja kelle keha vähegi kannatab, need tulevad. On tore, et nad saavad aru, kui vajalik see on.

Ka koolides käiakse tegemas selgitustööd doonorluse vajalikkusest? Kui oluliseks teie seda peate?

See on oluline, noored võiksid teada, mis on hädavajalik, ning anda verd, selle asemel et veeta oma aega narkomaanide seltsis. Kui noored hakkavad doonoriks, on see väga auväärne.

Kas te oma lastele soovitate doonoriks hakata?

Minu mõlemad lapsed on doonorid.

Üks laps sai veebruaris 18aastaseks ja on juba kaks korda käinud verd loovutamas. Teine laps on tihemini käinud.