Riik on pannud omavalitsustele linnatänavate ja vallateede hooldamise kohustuse. See tähendab nii lumetõrjetöid kui hooldust ning remonti asfaldiaukude lappimisest ja teede hööveldamisest kuni põhjalikumate töödeni välja. Riik on eraldanud selleks juba viimasel kolmel aastal omavalitsustele 5% kütuseaktsiisimaksust. Headel aegadel 10 ning ühel aastal isegi 15 protsenti.
Just viimastel aastatel on olnud lumerohked talved, mistõttu kogu see raha ja lisaks veel omavalitsuste enda selleks otstarbeks eraldatud summad, paljudel ka reservid, on kulunud lumekoristusele.
Ilmselt võib riikliku rahajagamispoliitika taga näha survet omavalitsuste ühinemiseks. Aga ega teede kogupikkus ühinemise järel ei muutu.
Paraku on teedega nii, et töö, mille tänavu suvel saaks teha näiteks 10 000 euro eest, maksab järgmisel aastal juba kaks või isegi enam korda rohkem, sest tee laguneb edasi ja nõuab suuremaid investeeringuid.
Ja keegi ei tea, milline tuleb järgmine talv ja kuidas seegi lõpeb. Eelmisel suvel jäid teetööd niikuinii suures osas rahapuudusel tegemata.
Teed on taristu oluline osa, mille halb olukord mõjutab otseselt majandust, sest täiendavad transpordikulud tõstavad pakutavate teenuste ja kaupade hinda. Seega peaks riik pöörama erilist tähelepanu eeskätt teede hooldusele.
Teede seisukord puudutab kõiki elanikke ka otseselt, olgu nad siis teeauke vältida püüdvad autojuhid või aukudest pritsiva pori eest põiklevad jalakäijad.
Sõiduautode omanikele võib teede halb olukord peale ebamugavuste ka remonditöökojas kalliks minna.
Kui teed edasi lagunevad, siis peaks ehk kõik hakkama mõtlema pruugitud Hummeri või mõne muu kompromissitu maastikuauto muretsemisele.