Herki Tuus: Lõhepüük küttis üles huvigrupi eksitavad emotsioonid

Herki Tuus

FOTO: Erakogu

Samal teemal: “Riik seadustab lõhe röövpüügi”, Virumaa Teataja 19. jaanuar 2011.

Keskkonnaministeerium tunneb muret Virumaa Teatajas ilmunud artiklite ja arvamuslugude pärast, kus pooltõdesid kajastades näidatakse harrastuskalastajaid kui röövpüüdjaid ja lõhevarude peamisi hävitajaid.

Keskkonnaministeeriumit aga süüdistatakse röövpüügi ja kalarahva genotsiidi korraldamises. Ministeeriumi hinnangul on tegemist kutseliste kalurite ühe huvigrupi emotsionaalse lähenemisega. Esitame omapoolsed faktid, argumendid ning neist lähtuva analüüsi.

Eestis on ajalooliselt üksteist lõhejõge, millest kümme asuvad Soome lahe vesikonnas. Praeguseks on Soome lahe vesikonnas säilinud veel vaid kolm jõge (Kunda, Keila, Vasalemma), kus püsib algupärane lõhepopulatsioon.

Ülejäänud kaheksa jõe puhul (sh Selja jõgi) toimub asurkonna taastamiseks ning püügivaru loomiseks lõhe asustamine. Neis jõgedes on lõhe harrastuspüük lubatud ja kaitsemeetmed leebemad.

Loodusliku asurkonnaga jõgedes lõhe harrastuspüüki ei lubata, küll aga jääb neid geneetiliselt väärtuslikku populatsiooni kuuluvaid kalu merel kutseliste kalurite nakkevõrkudesse, kust neid pole võimalik elusana vabastada. (Õnneks on valdavalt tegu siiski asustatud lõhega.)

Nakkevõrgupüük

Seega on nakkevõrgupüügi lubamine just kalapüügiga elatist teenivate isikute huvides. Kui sügisene võrgupüük merel lõhe kuderände ajaks ehk kolmeks kuuks keelata, tähendaks see kogu nakkevõrgupüügi kolmekuulist keeldu.

Analüüs näitab, et enamiku lõhest püüavad kutselised kalurid merel just kuderände ajal ehk sügisel. Sellest tulenevalt ei saa kuigi tõsiselt võtta kutseliste kalurite viidet harrastuspüüdjate ebaeetilisele kudekalade püüdmisele.

Bioloogilises mõttes pole ju vahet, kas kala püütakse vahetult enne kudemist välja jõest või 1000 meetrit enne jõkke sisenemist.

Tegemist on pigem emotsionaalse ja eetika valdkonda kuuluva küsimusega, kus nii kutseliste kui ka harrastuspüüdjate huvigrupid leiavad oma huvidest lähtuvalt piisavalt argumente, miks just teise poole püüki peaks rohkem piirama.

Kasutaja maksab

Asustamise eesmärgiks on osaliselt ka püügivaru loomine. Sestap on ju loomulik, et lõhet lubataks püüda kõikidel huvigruppidel.

Ka on igati põhjendatud, et seejuures lähtutakse keskkonnavaldkonnas laialt levinud printsiibist saastaja/kasutaja maksab.

Nii et asustamisega loodud lõhevaru eest peaksid tasuma selle kasutajad, mitte kõik maksumaksjad.

Olgu siinkohal välja toodud, et 63% (umbes 6 tonni) kogu Eesti lõhesaagist püüavad kutselised rannakalurid, makstes selle asustamisele kuluvast summast 200 000 eurot aastas püügiõiguse tasuna vaid umbes 650 eurot.

Harrastajad püüavad jõgedest umbes 13% ehk 1,4 tonni, makstes 20 000 (!) eurot. Osa panustavad ka merel ühe võrgu ja spinninguga püüdvad harrastajad (24% kogusaagist).

Samuti juhib keskkonnaministeerium tähelepanu artiklites viidatud asjaolule nagu püüaksid harrastajad lõhet keelatud vahendite ja võtetega. Näiteks lõhe tragimine on tõepoolest kalapüügieeskirjaga keelatud ning taunitav.

Samas ei saa aga mõne ebaseaduslikult toimetava kalapüüdja-harrastaja pärast üldistada kogu harrastuspüüdjate selts­­konda ebaausaks ning nõu­da nende tegevuse lõpetamist.

Ei oleks ju kutselised kalastajad ka ise rahul, kui nende püük suletakse vaid seetõttu, et mõned kalurid rikuvad reegleid. Reeglite rikkumine tuleneb ikka rikkujast, see ei kaasne harrastuspüügi õiguse või kutselise kaluri kalapüügiloaga.

Keskkonnaministeerium jätkab koos kutseliste kalurite ja harrastuspüüdjatega, teadlaste ja järelevalveasutustega lõhevarude kaitse ja kasutamisega seotud küsimuste arutelu, et leida kõiki asjaosalisi rahuldavad lahendused.

    Tagasi üles