Juhtkiri: armastus käib kõhu kaudu

Välismaalastele pole lihtne Eesti kööki tutvustada – verivorst ja hapukapsas jäävad neile veidi võõraks ning pikka aega polnud ka midagi muud rahvuslikku asemele pakkuda. Õnneks on viimastel aastatel uute söökide-jookide loomine hoogu kogunud – mekkida on saanud käsitööõllesid ja peedikrõpse, rukkileivatäidisega liharooga ja edevaid kama-marjatarretisi.

Tellijale

Sellest, et Eesti kokanduskultuuri areng on tõusuteel, annavad märku ka mitmed toidukonkursid. Eelmisel nädalavahetusel valiti näiteks parimat talutoitu ja tihedast konkurentsist väljus võitjana vana hea keefir.

Lääne-Virumaalt pääsesid võistlema Kaarli talu erilised seemnekrõpsud, mis pälvisid pagaritoodete kategoorias esikoha. Loodetavasti on poelettidel üsna pea müügil kõik 77 nomineeritud toodet. Samal ajal kurdavad talunikud, et nad võivad välja nuputada igasuguseid toredaid asju, kuid turustada on neid väga keeruline. Eelmisel aastal kirjeldas üks enda talus krõpse tootma asunud vanahärra, kuidas teda jõudis lühikese aja jooksul väisata mitukümmend kontrolli. Veel ütlevad ettevõtjad, et suurte poekettidega on raske ühist keelt leida. Ja olgem ausad – Eesti kauplused on väheste eranditega suurte kettide liikmed. Tihti saavad väiksed tootjad vastuseks, et kaup on ju vahva, ainult et proovigu seda müüa kusagil mujal.

Tagasi üles