Haikutuste autopreparatsioon Roostes Sinijärvel

Jürgen Rooste (vasakul) ja Karl-Martin Sinijärv naudivad kadrinlastega tekkinud diskussiooni ja teraselt torkivaid küsimusi. Foto: Arvet Mägi/Virumaa Teataja

“Siin küsitakse kohe päriselt!” rõõmustasid Jürgen Rooste ja Karl-Martin Sinijärv, kui olid kadrinlastele aru andnud, miks nad jutukesi luuleks nimetavad, ja mis on “padakonna unenägu”.

Kirjameestetriost Sinijärv-Künnap-Rooste Kadrinasse jõudnud kaks kolmandikku - Asko Künnap “langes töhe” - väitis end tundvat, nagu oleks sattunud sõbra juurde: siin ootasid kodused kilu- ja singileivad ja otsekohesed inimesed.

Kui üle-eelmisel õhtul oli meestel olnud kirjandustunnilik küpsistega küünlavalgusõhtu Viimsi koolis, eelmisel päeval küüslauguleibadega asjalik aula-arutlustund Tallinna ehituskoolis, siis Kadrinas ootas küsimusterahe.

Guinness sookilpkonnaga

“Räägi sina!” andis Jürgen Rooste jutualustuse Karl-Martin Sinijävele. “Mis ma siin räägin ...” heitis too pilgu publikule ja tunnistas, et kuigi nad on raamatukogutuure teinud kuus või seitse aastat, on luuletuste avariipakk juhuks, kui keegi midagi ei küsi, siiani tegemata.

“Tuleme, vaatame inimestele otsa ja siis vaatame, kust otsast me seda asja harutama hakkame. Iial ei tea, mis tunne on ja mis inimesed kohale tulevad,” selgitas Sinijärv põhimõtet, mille järgi tembitakse luulet vestlusega iga kord isemoodi.

Kirjanike meelest on praegu miniatuuriaeg. “On iseloomulik, et eesti kirjanduses on lühiproosa asjad viimasel ajal väga hästi välja kukkuma hakanud. Miniatuur on praegusse eesti kirjandusse sobiv ja seda iseloomustav žanr,” tõdes Sinijärv.

Tegemist on sellise vormiga, mida kirjanik suudab kirjutada ühe korraga ja jõuab lugeda ka inimene, kel pikema proosa jaoks ei leidu aega.
Haikudega, mille lugemine võtab veel vähem aega, on asi natuke keerulisem. Hiljaaegu kogu “Eesti haiku” ilmutanud kolmik Künnap-Rooste-Sinijärv, jätnud meelega üksnes enda teada, kes millise haiku kirjutas, on idamaisesse värsivormi suhtunud innovaatiliselt.

“Meile tundus neli-pluss-neli-vorm parem, sest see on eesti keelele kuidagi loomulikum. Eesti rahvaluules on ju selline müütiline olend nagu neljajalgne trohheus, mida ei saa viie ja seitsme silbi peale hästi lüüa. Pealegi haikukultuur Jaapanis ei vasta viis-seitse-viis-süsteemile, sest nad ei loe üldse silpe sellisel kujul, neil on kõneüksus moora ja moorad võivad olla sõltuvalt olukorrast ka mitmesilbilised. See silbiline tõlgendus on üsna suvaline ja lääne kultuuriruumile omane,” rääkis Rooste tagapõhjast, miks said haikud tavatu vormi.
“Haiku on hea ja isetu vorm, seal ei saagi autor poosetada, kõik haikud, mis on ajaloos kirjutatud, on sama pulga peal,” tähendas Rooste. Ette lugesid mehed haikusid nõnda, nagu seda tehakse Jaapanis - kaks korda. Esimene kord kuulatakse keelt ja teisel korral mõeldakse sisule.
“Haikutama / ajab vast õhtut / lootosetus,” alustas Sinijärv kogu esimesest haikust. “Ilus raamat / kole aga nukker / nagu elu,” jätkas Rooste kogu viimasega.

Perutavast kujutlusvõimest kantud haikude kohta olid kirjamehed lahkesti valmis selgitusi jagama. Problemaatiline haiku “guinness maitseb / nagu padakonna / uneägu” sai põhjalikult lahti seletatud. “Guin­ness on tummine tume õlu. Ma vannun, et see maitseb nagu padakonna unenägu,” kinnitas Jürgen Rooste ja selgitas, et padakonn on haruldane Lõuna-Eesti soodes elav sookilpkonn.
Sinijärve sõnul tuleb toopi guinnessit lasta voolata seitse minutit, mis on sookilpkonnale täiesti paras tempo. “Ma kujutan ette, et ühel sookilpkonnal, kui tal on pool suud turbast muda täis, võib olla just selline unenägu, mida ta praegu näeb – tume ja veniv ja aeglane,” arvas Rooste.
Eriti otsesõnalise haiku “silm sinine / palk otsas puu otsas / ripub hää nöör” kohta sõnas Rooste, et nalja taga on kurb tõdemus: eestlased on maailma tippkümnes enesetappude poolest. “Sellest saab üle ainult eneseiroonia ja huumoriga. Kui enda üle naerda saame, elame veel järgmise päeva ka,” sõnas kirjanik.

Küsimusele, miks Juhan Liivi tuntakse rohkem loomingu, tänapäeva kirjamehi aga pigem telest nähtu järgi, vastasid külalised, et Liivi õnneks tema ajal televisiooni ei olnud. Muidu oleks luuletusi kirjutav külamees, kes annetas kuue Estonia teatri ehituse heaks, kindlasti telesaatesse tiritud. “Mõtelge, kui ebamugavalt oleks pelglik Liiv end seal tundnud,” tähendas Rooste.

“Kaheksakümmend aastat tagasi oleksite rohkem raamatuid lugenud ja kirjanike küllasõit oleks olnud teise suurusjärgu asi,” sõnas kirjamees ja sai pubikult vastuse, et sel ajal poleks niisugust luulet nagu nemad kirjutavad, tsensor kindlasti ilmuda lasknud. “Iga aeg on ise nägu,” märkis Sinijärv.

“Jüri Üdi klubi” rabeleva ja katkendliku stiili kohta ütles Karl-Martin Sinijärv, et ta on aastaid tahtnud teha kirjandussaadet, aga seda pole võimalikuks ja vajalikuks peetud, ning kui seekord pakuti sellist vormi, siis oli valida, kas pigistada sellest nii palju välja, kui annab, või jääks saade sootuks tegemata. “Arvasime, et peaks proovima. Peab igast kultuuriasjast kinni võtma, sest muidu ei oleks üldse midagi,” sõnas Sinijärv ja lisas, et praegune aeg ei armasta pikki jutte.

Jutukesed luuletustena

“Küsimused on asjalikud ja head olnud,” kiitis Jürgen Rooste. Vastuseks tuli kohe pärimine, miks nad nimetavad jutukesi luuletusteks. “Ai, see küsimus mulle meeldib!” lõi Jürgen Rooste näost särama. Karl-Martin Sinijärv haaras vastamisohjad. “Ma ei tea, kas see on hariduse või harjumuse omapära, et mingisugusel perioodil on ühte osa luulest pärisluuleks peetud. See on suhteliselt lihtsakoeline riimluule. Tegelikult on jube palju erinevat luulet ilmas olemas,” rääkis Sinijärv ja jätkas juttu riimist kui mälutehnika liigist. “Nende jutukeste kontsentreerituse aste on suur, tõsiste romaanide materjali võtab luule väga täpselt kokku.”

Jürgen Rooste sõnul olid esialgu riimilised pigem proosatekstid – riimkroonikad ja eeposetekstid -, et neid oleks kergem meeles pidada ja edasi anda. Luule kui lühike rituaalne vorm võis olla kaootilisem, alles antiigis ja keskajal hakkas kinnistuma arusaam luulest kui lühemast riimis tekstist.

“Kui soome keelde tõlgitakse Juhan Viidingut või Doris Karevat, siis tõlgitakse nad vabavärssi, sest neile tundub riimluule vanamoodsana. See on kurb, võiks olla korraga mõlemad olemas,” tähendas Rooste.

“Luuletajale on kindlasti vajalik klassikaliste vormide valdamine, siis on ka vabavärss viimistletum ja täpsem. Teistpidi on õige ka see, et vabavärsis on märksa võimatum valetada, riimide ja rütmi taha on sisutühjust väga lihtne ära peita,” kõneles Sinijärv. Luuletaja meelest on sonetti lihtne skeemi järgi valmis treida.

“Kas seal mingi mõte sees on, pole tähtis, aga välja näeb ja kõlab nagu luuletus. Vabavärsiga päris nii ei saa. Kui ikka jama kirjutad, siis on kohe selge, et jama on,” selgitas Sinijärv, kummutades kuulaja kahtluse, kas vabavärssi ei kirjuta mitte need, kes riimidega hakkama ei saa.

Kaitsepookimine värssidega

Kirjanduskolmiku aastal 2000 alanud ühist rada tähistavate teoste kohta mehed hinnangut ei anna.

“Ise ei tohigi oma asju hinnata. Parem on alati kahelda, parem, kui sul on tunne, et kas see ikka on õige asi. Sihukesed väga enesekindlad kirjutajad ja kunstnikud lähevad ikka mingil hetkel rappa. Kõhkluse ja kahtluse tunne on ikka parem. See kuulub kirjaniku ja luuletaja töö juurde,” arutles Jürgen Rooste. “Ikka mõtled, kas mind on kellelegi vaja. Miks ma seda teen, ehkki kange tahtmine on teha ...”

Et ei arvataks, et noorte meeste kirjandus on ainuüksi kole, luges Jürgen Rooste luulenäiteid Mihkel Kaevatsilt ja Paavo Piigilt ning teostas küsimiste-vastamiste naerupahvatustega pooleks kulgenud simultaani lõpetuseks kaitsepookimise uudiste ja seebikate vastu Jan Kausi tekstide abil.

• Karl Martin Sinijärv (sündinud 4. juulil 1971) on eesti ajakirjanik ja luuletaja. Luuletaja Erni Hiire lapselaps.
• Jürgen Rooste (sündinud 31. juulil 1979) on eesti luuletaja.