Urmas Lennuk toob voonakese Vargamäele

Inna Grünfeldt
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Urmas Lennuk.
Urmas Lennuk. Foto: Arvet Mägi/Virumaa Teataja

Saabuval suvel on taas põhjust teha teatrirännak Vargamäele: Urmas Lennukil valmib “Tõest ja õigusest” kantud lugu, kus seekord keskpunktis isa ja poeg Andres ja Indrek Paas.

Kirjutasite Albu valla ja Tammsaare muuseumiga alla lepingu, et suvel tuleb “Vargamäe voonake”. Mida leping sätestab?


Leping sätestab põhiliselt seda, et suvel võiks valla, muuseumi ja mõningate teiste inimeste koostöös vaatajaile vaatamiskõlblikuks saada ”Vargamäe voonakese” nimeline lavastus.
Esialgne ja ka üsna tõenäoline mängupaik peaks olema saunikute juures. Seekord mängime eeldatavasti vabas õhus, nõnda, et ähvardab tulla külm, sääskederohke ja vihmane suvi.
Tekst ise on siiski endiselt Tammsaare-põhine ja käsitleb teose “Tõde ja õigus” II, IV ja V osa. Või täpsemini – neid suhteid, mis nimetatud osades ette tulevad.


Kes lavastab?


Antud hetkel on minu jaoks kõige olulisem lavastusdramaturg, kes aitab mul teksti komponeerides märgata ja parandada ülesehituslikke vigu nii tekstis kui lavastuses, mida me koos trupiga ei pruugi märgata. Lisaks veel tuhat muud põhjust, miks teda hädasti tarvis on. See on üks äärmiselt ebatänuväärne töö, aga õigustab oma olemasolu 100%.
Tekstiga ise tegeledes ja lavastamisprotsessis aktiivse osale­jana peaks ikka üks kuradi geenius olema, et kõike ise suuta.
Sel aastal olen läbirääkimistesse asunud Rakvere teatri kirjandusala juhataja Anne-Ly Sovaga, kes on oma põhimõttelise nõusoleku ka andnud, mille üle mul on väga hea meel ning julgus eellepingule alla kirjutada.
Lavastame tõenäoliselt siiski kõik koos trupi ja kogu loomingulise kollektiiviga. Kuna keegi peab vastutuse võtma ja võimalikeks tappasaamisteks valmis olema, siis selle vastutuse võtan enda kanda. Lihtsalt näitleja on väga tundlik inimene ja talle pole tarvis sitta kaela valada. Mina olen sellega aastate jooksul leppinud.


Kellest näidend kõneleb, mis teemat uurib?


Lühidalt öeldes oleks kõige lihtsam mainida tegelasi. Andres/Indrek, Karin/Tiina, sest - Andres ja Indrek ning Karin ja Tiina võivad tegelikult olla ka ühe ja sama inimese kaks poolt, kui väga lihtsustatult ja labaselt öelda.
Uurimise alla läheb mitu teemat. Enda jaoks kõige olulisem on see, kui palju on Indrekus, Andreses, Tiinas ja Karinis Tammsaaret ennast, kui kirjanikku/inimest. Kui palju on seal tema lähikondseid - sugulasi, tuttavaid - ja milline on Tammsaare suhtumine looja vastutusse oma loomingu suhtes.
Tegelikult teen ma ikkagi ju jätkuvalt uurimustööd Tammsaare kui kirjaniku teemal, sest peaeesmärk on siiani olnud saada võimalikult palju materjali autori kohta, et temast kunagi elulooline näidend kirjutada, mida Kalju Kerts­mik [Albu vallava­nem – toim.] mult kunagi küsis.
Aga kuna minu vahend on kah­juks teater, siis pean oma asju aja­ma läbi selle. Mul ei ole raha tuulata ainult mööda ürikuid, et nõnda ajada ühe inimese jälgi mööda ajalugu. Seega – pean oma uurimuse käigus ka tööd tegema, mis mind ja mu peret veidigi elus hoiaks.


Miks on tööpealkiri “Vargamäe voonake”?


“Vargamäe voonake” on lavastuse pealkiri sel lihtsal põhjusel, et tegemist on algriimiga, sisu kattub lavastusega vastuvõtu tajus ja kuna möödunud aastal toimus lavastusele “Vargamäe varjus” ülemäärane vaatajatung, siis püüan juba turunduslikult pealkirjaga selekteerida publikut, kes tahaks tegelda ka nende probleemidega, mida tekitab arhailisem sõna “voo­nake”, mitte “lambatall”.
Kuigi ka siin on oht, et mingi põlvkond, kes on “Voo­nakeste vaikimise” ajas­tul olnud kultuu­riliselt aktiivsem, võib sat­tuda ala­teadlike aistingute mõjul kogemata piletit ostma. Igaks juhuks ütlen ära, et filmiga “Voonakeste vaikimine” siin mingit pistmist ei tule.


Kes mängivad? Kes on kunstnik?


Mõnes mõttes on tegelaste osas juba väike lähenemiskaalutlus sees. Seega – kui ma ütlen ära, et Indrekut mängib Toomas Suuman ja Andrest Peeter Rästas, siis tekib lugejal väike tõlgenduslik ootus või ka pelg, sest nende kahe näitleja vanusevahe on märgatav.
Tegelikult on selline vastandus tingitud praktilisest vajadusest – mitte raisata teksti- või mängumahtu seletamisele, et Indrek käitub sageli täiskasvanulikumalt kui tema romaani-isa Andres.
Paljud mu õpetajad on öelnud – ära räägi, vaid näita! Selles peakski seisnema teatri üks võimalusi. Sama printsiip sai määravaks ka Karini ning Tiina osatäitjate vastastikusel valikul. Mul oli selge, et need peavad olema Anneli Rahkema ja Liisa Aibel, aga kumb on kumb? Esialgu arvan, et Anneli on Karin ja Liisa on Tiina.
Kostüümikunstnikuna on kokkulepe Liisa Soolepaga, kellega sujusid ka eelmised kaks koostööd. Helikunstnikuna loodan nõusse rääkida meie eelmise helikunstniku Tarmo Keskkülli, sest tegemist on väga tundliku rütmi-, teatri- ja muusikatajulise inimesega. Kujundus on valdavalt olemasolev – saunikute majapidamised.


Teie Tammsaare-tõlgendused tekitavad tunde, nagu oleks mitu põlvkonda lugenud tema teoseid, silmaklapid peas ...


Üldisemalt - ma arvan, et mingeid silmaklappe pole lugejatel olemas. On lihtsalt varasemad Tammsaare-uurijad, kes koostöös nõukogude okupatsioonivõimudega omal ajal oma ainuvõimu tajudes tahusid Tammsaarest just sellise “betoonploki”, nagu neile ja okupatsioonivõimudele sobis. Oli lihtsalt selline aeg. Neid ei pea hukka mõistma, sest nad on isegi õnnetud.
Tegelikult olen siiani tuginenud ja tuginen ka edaspidi oma Tammsaare-lähenemistes üsna tugevalt autori kaasaegsele ajaloole ja kriitikale.


Kas mängitakse ka lavastust “Vargamäe varjus”?


Tõenäoliselt mängitakse, aga see sõltub siiski kõik produtsendist ja näitlejaist.
Ise võib-olla enam ei tahaks, et teda mängitaks. Vaatasin hiljuti põgusalt salvestust ja avastasin sealt momente, mida teeksin nüüd juba teisiti. Samas – ümbertegemine lõhuks olemasoleva terviku ning paneks ka näitlejatele kaela mõttetult palju lisatööd. Seda kõike võiks ju teha, kui oleksin kindel, et see vaataja jaoks midagi muudab. Mina selles 100%  kindel pole. Lihtsalt selline natuke põdev tunne, et enam nii ei komponeeriks.

VARGAMÄEL

• 2006: Anton Hansen Tammsaare / Urmas Lennuk “Vargamäe kuningriik” - Endla teatri ja Rakvere teatri ühislavastus A. H. Tammsaare “Tõe ja õiguse” V ja I osa järgi, lavastaja Jaanus Rohumaa.
• 2008: A. H. Tammsaare / Urmas Lennuk “Wargamäe Vabariik”, lavastaja Elmo Nüganen.
• 1010: A. H. Tammsaare / Urmas Lennuk “Vargamäe varjus”, lavastaja Urmas Lennuk.
 

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles