Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2016/12/28/6210815t1h1471.jpg)
/nginx/o/2009/08/21/224084t1h1b97.jpg)
Möödunud aasta andis kogu maailmale signaali - loodus on ettearvamatu või tasakaal inimese tegevuse tagajärjel häiritud.
Mullune aasta tõotas head saaki kuni juuli kuumade ilmadeni. Teraviljasaagi 23%-line vähenemine on väga valusaks löögiks põllumehele ja tarbija taskule. Ikaldus ei puudutanud mitte ainult Eestit, vaid samuti Venemaa ja Ukraina teraviljapiirkondi. Tänavu ka maailma neljandat teravilja eksportijat Austraaliat.
Teravilja ja rapsi hinnad on börsidel möödunud aastaga võrreldes tõusnud kaks korda. Kuid teraviljavarud Euroopas ja maailmas ei ole nii väikesed, et sellist hinnatõusu põhjustada. Oma osa on kokkuostjatel, spekulantidel, rahapesijatel (ka Eestis). Tänavune aasta näitab, et riik peab varuma teravilja ikaldusaastateks. Ei saa sulide järgi, kes varastasid riigi viljavaru, Eesti majandust korraldada. Korraldatud sekkumiskokkuost ei avaldanud viljaturule mingit mõju.
Põllumeeste jaoks on kaks tõsist probleemi. Esiteks ei suudeta täita lepingulisi teravilja ja rapsi müügikohustusi. Siit ka leppetrahvid, mis on rängad olukorras, kui saak ikaldub. Kulutused on tehtud, tulu ei ole ja maksta tuleb leppetrahvi. Veel kord rõhutan põllukultuuride kindlustussüsteemi vajalikkust.
Teine probleem seisneb selles, et Eestis on söödaviljahinnad tõusnud kahekordseks, mistõttu suurenevad kulutused sealiha ja piima tootmisele. Järelikult tõusevad kokkuostuhinnad ja jaehinnad ka tarbija jaoks. Väidetakse, miks põllumehed eksportisid teravilja ja rapsi. Kui siseturul olid vilja ülejäägid, müüs põllumees teravilja alla omahinna. Siit tulenebki, et Eesti riik peab teravilja varude omamisega olema turu üks reguleerijaid.
Probleemid on Lääne-Virumaa jaoks seda teravamad, et meie toodame 15% Eestis toodetavast teraviljast ja rapsist. Samuti on meil kõige suuremad sealiha ja piimatootmise mahud.