Piiksuv ja pinisev 3D-printer toimetas väikeste ja suurte huviliste silme all pea kaks tundi, et luua peopessa mahtuv plastist koerakuju.
3D-printer vormis kutsika
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kuni printer PLAst ehk pilliroosuhkrust või glükoosist valmistatud niiti sulatas ja sellest kutsikat vormis, rääkis mittetulundusühingu Eesti 2.0 tegevjuht Ede Tamkivi Lääne-Virumaa keskraamatukogus uudistajatele lähemalt 3D-printimise võimalustest ja kasulikkusest.
Esmalt soovitas Tamkivi uudishimulikel näppe mitte printerisse pista, sest printeri pea on ülikuum: ruumiline kuju valmib 215 kraadi juures. Siis selgitas, et selleks, et printer teaks, mida valmistada, tuleb talle ette anda fail arvutis või mälupulgal.
Väikesed jupid valmivad veerand tunniga, suuremate objektide loomisega läheb kauem. Kui pikalt, selle kohta oskab printer prognoosi anda. “Mõtlesime algul suurema kuju teha, aga selleks prognoosis printer neli tundi,” mainis Tamkivi.
Printimishuvilised Rakvere gümnaasiumist ja ametikoolist kuulsid Ede Tamkivilt, et GrabCADi asutaja Hardy Meibaumi loodud mittetulundusühingult Eesti 2.0, mille eesmärgiks on inspireerida koolinoori valima tulevikku tehnoloogias, on saanud 3D-printeri 50 Eesti kooli, nende seas Haljala kool.
Koolides on printeriga kõige enam valmistatud malenuppe, prinditud geomeetrilisi kujundeid ja vilesid. Ede Tamkivi sõnul saab printeriga teha kõikvõimalikke asju, isegi kunstlikke käsi ja jalgu.
“Eelmisel aastal valmis ühel geograafiaõpetajal magistritöö, kuidas pinnavorme modelleerida ja printida,” tõi ta näite. Selle aja peale oli 3D-printer jõudnud valmis koera sabaotsa. Rakveres valmis valget värvi koerake, aga olemas on ka must lõng. Kui neid kordamööda printerisse panna, peaks teoreetiliselt saama teha ka triibulise looma, aga seda pole Ede Tamkivi veel proovinud.
Tamkivi sõnul on 3D-printimine andnud tõuke mõnegi õpilasfirma loomiseks. “Tallinna 21. koolis tegutseb firma, mis teeb iPhone’i laadijate kergesti murduvatele otstele toetavaid ümbriseid. Firma oli üliedukas, müüs neid umbes 1000 tükki ja teenis korralikku kasumit, kuid siis jõuti ettevõtte arengus järeldusele, et printimine on siiski kallis ja väga aeglane,” tõi ta näite.
Lääne-Virumaa keskraamatukogu arendusjuht Tiina Kriisa ütles, et kui ta nägi 3D-printereid tegutsemas Soome raamatukogudes, tekkis mõte, et niisugune aparaat võiks olla ka Rakvere lugejate kasutuses. Nii kutsutigi Eesti 2.0 3D-printimist lähemalt tutvustama.
MTÜ Eesti 2.0 soovib aidata kaasa sellele, et Eesti koolides oleks ainetundides võimalik kasutada mitmesuguseid tehnoloogilisi abivahendeid, mis toetaksid õpilaste loovat mõtlemist ning aitaksid luua seoseid teaduspõhiste teooriate ja igapäevases elus toimuva vahel.