Ulvi hooldekodu oma diskor ehk Helja-Hildegardi näppudes on silmad

Kui raadiost midagi olulist pole kuulda, paneb Helja-Hildegard tööle plaadimängija. Suuri lemmikuid tal pole, kuid teistest enam kõlavad Mati Nuude ja Toomas Anni laulud. Foto: Marianne Loorents

Kapiuks on avatud, käed leiavad riiulil tasakesi liikudes ja asju puudutades küpsised. Helja-Hildegard Lauri (84) pakub lahkelt soolamekilist maiust ja pistab ühe ka endale suhu. Ta on valmis minema igalõunasele jalutuskäigule.

“Nii, kaldtrepist lähen alla, kuni tuleb vastu lasteaia muruplats. Siis keeran tagasi. Kui lapsi õues pole, jalutan veel sada sammu ja teist samapalju tagasi. Rohkem ei tohi, sest muidu ei oska tagasi tulla. Nii tiirutan umbes tund aega,” jutustab memm, kes veedab oma elupäevi helesiniste seintega Ulvi hooldekodus.

“Armas Helja-Hildegardike, kuidas teate, et tund aega on täis?” küsin mõistmatult. Uhke nimega naine vaatab põhjatult tarkade silmadega minu poole. “Loen samme. Kui on 5000 täis, siis on jalutatud tund,” ütleb ta. Ah soo.

Seda tiiru on Helja-proua teinud kaheksa aastat, sest siin asub tema kodu toanurk. Ta teatab rõõmsalt ja krapsakalt, et hiljuti oli tal sünnipäev, aga veel sai tal siin majas täis järjekordne aastaring.

“Mäletan siia tulemist. Poeg sõitis jälle kaugele tööle ära, minia tõi mu kohale. Saime Piira sillale, kui selgus, et kott dokumentidega oli jäänud koju Vana-Vinni maha. Tuli tagasi sõita, enne lõunat jõudsime. Ega ma ei võtnud midagi eriti kaasa, mõtlesin, et paar aastat olen, siis aitab küll,” ütleb Lauri.

Juba siis polnud naise nägemine kiita, aga päeva mäletab ta nagu eilset. Hooldaja lubadus teha talle ilus kollane voodi lõi hea alguse tunde.

“Padjapüür ja tekikott olid päikese värvi, nägin. Juhataja tegi ka pildi. Istusin niisamuti oma voodil, aga ei näinud foto pealt õieti midagi,” sõnab Helja-Hildegard Lauri, kes suutis siis veel näha suuri kirjatähti. “Alguses läks nägemine halvemaks vähehaaval, järsku aga enam ei näinud suuri tähti. Nüüd läheb jupp-jupilt kogu aeg kehvemaks. Kui akna poole vaatan, siis see on heledam. Kui pööran pilgu seinale, siis on puhta tume. Ühe silmaga vähe näen, nii ma siis ukerdangi ringi,” räägib Lauri, kes on tugevast puust. Ta teeb kõik ja rohkemgi veel.

“Hakkan hommikul juba toimetama. Toon ja viin asju ise kobades pesusse. Mul on oma telefoniringkond, räägin nendega. Kaheksa kõnet on reas, ühe nupu peal on täpp, ühe juurest liigun teiseni. Ühesõnaga, näppudes on silmad,” märgib memm nii tabavalt.

Hea tarmukas suhtleja ütleb üllatuslikult, et ega talle meeldigi jutustada. “Oma toakaaslasega, kes on mul kaheksas, kõneleme ainult vajalikust. Sellepärast, et ma pean ju mõtlema,” teatab Lauri. “Seda, mida mul on vaja teha,” lisab ta.

Teha on paljugi, ta on võtnud enda kohuseks olla justkui hooldekodu diskor. Laulutunnis annab ta kaaslastele nõu imeliste lauluviiside kohta soovikontserdi tarvis. “Mul on lindistatud igasugu muusikat. Ega mul olegi otsest lemmikut, kuulan Nuudet, Orumetsa. Toomas Anni laulab ilusti. Mulle meeldivad sellised kohustused, kui ma tööl käisin, siis need ühiskondlikud tegemised laaditi ikka minu kaela, sanitaarinspektor ja mis kõik. Eks mul oli üheksa ametit ja kümnes veel nälg lisaks,” nendib naine. Naerame mõlemad.

Raadios räägitakse suurtest ja tähtsatest ja ma küsin, missugune viimastest uudistest on talle muret valmistanud. “Ma olen niisugune lollakas, et kuulan ära, aga ega mina midagi muuta ei saa. Mis ma siis muretsen,” räägib elatanud naine.

Tõsi, pean nõustuma. Vaikselt, kuid kindlalt jõuame rõõmude juurde. Helja-proua üllatab jälle: talle meeldib praegu kõige enam mõte, et tema vald liitub Vinniga. “Olen sealt pärit, mis tähendab, et jälle saan oma valda. Ei tea, kas Toomas Väinaste on ka praegu sealne esimees?” küsib ta äkki. “Töötasin temaga koos Lasiveres, tegime ajakirjanduskioskeid. Siis sai terve maailm neid täis, veeti igale poole, üle mere ja puha. Polnudki enam vaja ja asi jäi katki,” kirjeldab põline Virumaa naine pisut tööd, mida terve elu teinud. Ja järsku meenub talle üks väike mure, mis teda siiski vaevab.

“Omaette toas oleks hea olla, aga sellist võimalust praegu ei ole. Eks ma olen siis siin niikaua edasi, kui olen.” Vaikus.

“Ega ma ei tea, kaua, täna pole ka hea olla. Vahel on nii paha, et viskan pikali ja panen validooli keele alla. Lihtsalt olen ja mõtlen, et saab mis saab. Siis läheb paremaks,” räägib Lauri ning lisab, et kui elus antaks võimalus veel midagi teha või muuta, siis seda, mida teha tahaks, polegi.

“Ma ei oska teadagi, on olnud tavaline elu, ei hullu ega ka huvitavat. Isegi mitte väga head. Kõik on olnud keskmine,” mainib proua. Ja ma pakun: kas seda värvi nagu tema toa võõbatud seinad? “Oot, kas need on sinakad?” küsib ta ja jääb mõttesse.

Mina aga utsitan äsjast sünnipäevalast veel vanuigi midagi julgema ja soovima. Peale oma toa. “Ausalt, midagi ei oska rohkem soovida. Kõige parem asi on see, kui tullakse ise kohale,” ütleb Helja-Hildegard Lauri ja poetab telefoni taskusse. “Ei, ega ma ei oota kõnet. Kõnnin alati, mobiil taskus. Kui helistatakse, siis see kõne tuleb – ja nii ongi,” ütleb ta sammude eel.