Veebruari lõpul ja märtsi algul võivad sageneda veekogude talvise ummuksisse jäämise juhtumid, millega kaasneb kalade suremine. Tegemist on paraku loodusliku protsessiga, mis kordub karmidel talvedel regulaarselt.
Veekogud võivad ummuksisse jääda
16. veebruar 2011, 14:07
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
“Nagu mitmed teadlaste läbiviidud uuringud on näidanud, ei hukku enamikel juhtudel kogu ummuksis veekogude kalastik,” ütles keskkonnaameti vee-elustiku peaspetsialist Jaanus Tuusti. “Koger ja linask taluvad hapnikupuudust hästi ning elavad sellised tingimused edukalt üle.”
Hukkumised veekogudes on peamiselt lokaalse iseloomuga ja kannatada saavad kõige levinumate liikide, särje, ahvena ja haugi, noorkalad. Tegemist on kiiresti taastuvate liikidega ja mõne aasta pärast leiame järvest jälle tüüpilise kalastiku – kuni järgmise suremiseni.
Veekogu ummuksisse jäämisest on soovitav teavitada keskkonnaametit, kus hinnatakse veekogu seisundit ja arvestatakse seda edasiste otsuste tegemisel.
Eesti veekogudest on kõige ohtlikumas olukorras rohketoitelised, aeglase veevahetusega madalad järved. Ühe ohustatud veekogude rühma moodustavad paljud Lääne-Eesti rannikul ja saartel paiknevad madalad (sügavus 1 m piires) rannajärved, kuna talveks nende ühendus merega enamasti katkeb ja põhjamudas tekib rohkelt mürgist väävelvesinikku.
Ummuksisse jäämise leevendamiseks on kasutatud mitmeid võtteid, millest jää lumest puhastamine ja jäässe aukude raiumine on levinumad.
Jää puhastamine lumest suurendab läbi jää vette tungiva valguse hulka ning võib panna vees olevad mikrovetikad ja taimed fotosünteesima ja hapnikku tootma. Selleks aga peab jää pind olema pidevalt puhas ja jää läbipaistev, muidu ei jõua valgus taimedeni.
Jäässe aukude raiumine ilma vee aereerimiseta aga mingit suuremat kasu ei anna, sest augud külmuvad kiiresti ja nende leevendav mõju on tühine. Aereerimist võib soovitada eraveekogude omanikele, kellel sellised võimalused lähedalt võtta ja kulutused kontrolli all.
Varasemale kogemusele toetudes on need abinõud osutunud vähetõhusaks ning kalade suremist täielikult vältida ei õnnestu. Elustiku päästmine talvisest hapnikuvaegusest on kindlasti humaanne tegevus, aga majanduslikku tulu sellisest tegevusest pole loota.