Oli aasta 1977. Tallinna pedagoogilise instituudi (TPI) kolmanda kursuse vene filoloogia üliõpilane Mare Lina sattus Rahva Raamatu poodi. Tuttav raamat, mille kaanel keksleb valge tukaga poiss, rändas kiiresti tema ostukorvi. “Jussikese seitse sõpra” meeldis tudengile. “Mul oli lasteaiaõpetaja praktika, pidin seda kasutama õppematerjalina,” meenutab Mare Lina.
Kodus märkas ta aga, et Silvi Väljali “Jussikese seitse sõpra” on araabiakeelne. “Vaatasin, et kurjam küll, raamat hakkab tagantpoolt. Hakkasin seda ettepoole lappama. Ise imestasin, et meil ju ei ela araablasi. Aga otsustasin, et kui eestikeelne raamat on defitsiit, siis las olla see,” räägib Lina.
Ta pelgas siiski, mida range õpetaja Hille Suursalu raamatu kohta kostab. “Ta ütles, et see on hieroglüüfidega,” ütleb Lina muiates. “Mis seal ikka, käskis need kinni katta. Mõtlesin mida ma teen. Joonistasin vineeri peale, nii kuidas oskasin, raamatule pilte lisaks. Lilled, põõsad ja loomad. Värvisin ja lakkisin. Ei jäänud muud üle.”
Kuigi ta ei mõistnud araabiakeelsest “Jussikesest” sõnagi, hakkas ta raamatut õppematerjalina kasutama lastesõimes.
Lina hoolitses pisikeste titade eest. Käre juhataja nõudis sõimes vahenditega õpetamist ja “Jussike” läks käiku. “Palju ma seal ikka õpetasin, rohkem lutitasin neid pisikesi, vahetasin mähkmeid,” meenutab Lina.
“Kord oli lasteaias välkkoosolek, täitevkomitee esimees helistas, et peame vastu võtma moorlase. Mis asja, moorlase. Kinodes jooksis film, kus tsaar Peeter võttis moorlasest naise, selle järgi sain aru, millest jutt. Järgmine päev toodigi mulatitar Monika. Piiga nuttis, mäletan, et kõik asjad olid tal seljas punased,” jutustab Mare Lina.
Ülikooliajast tuleb vahvale prouale meelde veel üks tore lugu. “80ndatel ehitati TPI ja polütehnikumi ühikat. Üks blond piiga kurameeris mustanahalisega. Näitasime sellele raamatuid ja palusime ta arvamust. Neegri reaktsioon oli jube. Miski talle ei meeldinud, aga mis, sellest me aru ei saanud. Hiljem selgus, et neegrile ei meeldinud Ellen Niidu “Rongisõit”. See olla riisisööjate solvamine: põrsastel olid pilusilmad. Selline väide. Kujutad sa ette. Ma ei oskakski ümmargusi silmi teha,” sõnab Lina.
2016. aasta, sügis. Kunda ühisgümnaasiumi klassis istub rosinasilmne tüdruk ja kirjutab eesti tähti. Püüdlikult ja kauni käekirjaga. Iraagi päritolu, teise klassi tüdruk Lava (9) saabus Kundasse Kreekast. Laual on raamat, mille kaanel kepslev poiss paneb tüdruku silmad särama.
“Kui Lava tuli kooli, siis plahvatas, et mul peab olema “Jussike” kuskil,” meenutab Lina ligi 40aastase araabiakeelse raamatu lehti keerates. Mare ei olegi endale soetanud eestikeelset “Jussikest”. Sellest on teadmisi kogunud ka Kunda vene keelt rääkivad lapsed. “Vene koolis ei tekkinud probleemi. Lapsed küll küsisid, mis keel see on, aga see oli ka kõik.”
Mare Lina ütleb Lavale sõnu ette ja tragi tüdruk annab kurdikeelseid vasteid. “Tal on huvitavad sõnad, filoloogina hakkan kohe kuulama. Huvitav on, et nemad hääldavad ä-tähte e-na. Tal on raskusi, kui etteütlust teeme. Tal on mingi dialekt, ise ütleb, et iraagi-kurdi,” räägib Lina, kes õpetab lapsele eesti keelt seitse tundi nädalas, lisaks sellele kolm individuaalset tundi. “Ta peab tunnis kõike kaasa tegema. Venelased saan selleks ajaks tavaliselt sama kaugele. Lavale on rasked asesõnad: kui tuleks kirjutada “ma”, võib ta kirjutada “maa”. See on raske ka eestlastele. Aga talle sobib meie keel. Kui ta kuuleb sõna, kus on “j”, siis ta kirjutab selle asemel “y””.
Õpetaja on märganud, et Lavale meeldivad luuletused. Kui ta ühe kord hästi ette kandis, olid kaaslased vaimustatud. “Näed, õppis ära. Üks poiss sai kahe, tõin tüdruku eeskujuks, et näed, said ratsu, aga Lava sai ilusa sirbi ... Tuleb püüda.”
Mis luuletust pidi võõramaa tüdruk ette kandma? “Kirsse ikka söö, see ei ole raske töö. Talle andsin neli, teistele seitse rida õppida. See tegi talle nalja. Just häälikumängud meeldivad talle. Arvan, et kevadeks on suhtluskeel ja lihtlausete moodustamine selge. Vene lastega on nii, et keegi ikka nendega eesti keelt räägib, seetõttu õpivad nad ruttu. Temal ei ole kellegagi eesti keelt rääkida,” ütleb õpetaja.
Vaatame tunnustavalt Lava poole. Mare läheb tüdruku juurde ja kohendab vihikut. “See ei käi niimoodi. Pane tähele, kõige rohkem on see lahtisena viis minutit,” ütleb Lina mulle. Tüdrukukesel on komme keerata vihik enda käe alla justkui rulli.
Mare Lina ütleb, et Lava on hästi võõral maal kohanenud. “Ta otsib seltsi. Tuleb ja toetab pea õlale, et embaksid teda.”
Õpetaja ütleb veel, et kui Lavale midagi väga meeldib, näitab ta südamele. Viimati tegi ta seda siis, kui joonistati lumememme. “Ta ütles, et neil Iraagis lund ei ole ja ta ootab seda väga,” räägib õpetaja, kes tunnistab, et pelgab seekord külma talve. “Kui on ikka 30 miinuskraadi, siis kuidas nad vastu peavad?” küsib Lina.
Ta joonistab tahvlile pirni ja õuna. Näod peas ja puha, nagu multikast pärit. “Mulle tuli meelde, et ära sa joonista pilusilmi, jumala pärast. Tegin siis ovaalsed, nagu oskasin,” räägib õpetaja Lina hiljem, meenutades ammust arvamust toredast “Rongisõidust”, mis kord Lavale vahva sõnademängu tõttu kindlasti meeldima hakkab, nagu “Jussikegi”.