Intervjuu: Öökülm turule koledaid kartuleid ei vii

Öökülm ehk Mart Rauba (vasakul) ja Martin Tutt auhindu endale sihiks pole seadnud, pigem soovitakse muusikamaastikku rikastada uue ja ootamatuga. Foto: Erakogu

Kuigi pakane teeb juba mitmendat päeva inimes­te meele mõruks, on Öökülmal siiski häid uudiseid ja “Heade uudistega” kandideeritakse aasta hiphopartisti tiitlile.

Täna õhtul kuulutatakse välja tänavused Eesti muusikaauhinnad, aasta hiphopartisti kategoorias on nominendiks Lääne-Virumaalt pärit meestest koosnev Öökülm.

Mart Rauba aka Lord ja Martin Tutt ehk Melkker on EMA no­minentide seas juba teist korda. Sel aastal peavad nad oma võiduvõimalusi paremaks: album “Head uudised” on nende hinnangul küpsem kui esimest korda nominatsiooni saanud esikplaat “Välk selgest taevast”.

Mida tähendab Öökülmale saavutus, et olete taas üks nominentidest? Kui headeks oma šansse hindate?

Mart Rauba: Saavu­tuse mõttes olen kindlasti uhke. Kui mõni nominent väidaks, et see talle üldse korda ei lähe, siis ta ju ilmselgelt valetaks. Oleme selles kategoorias nomineeritud juba teist korda. Seekord on šan­sid paremad, uus plaat on küpsem kui eelmine ning tuntust on samuti juurde tulnud.
Martin Tutt: Ol­la üks no­minentidest Eesti Muusikaauhindadel on parim märk, et meie muusika tähendab ja pakub inimestele midagi.
Kindlasti on see ka meie tööle tunnustus ning aitab kaasa meie arengule ja muusika levikule. Kuid meie eesmärgiks pole kunagi olnud ükski auhind, vaid pigem Eesti muusikamaastiku rikastamine uue ja ootamatuga. Tahame olla eeskujuks ja julgustada ka teisi rohkem eksperimenteerima ja helisid segama. Üks kolmele on ju päris head šanss. Võidab just see, keda paremaks peetakse.

Kuidas ise kirjeldate mullu kevadel välja tulnud albumit “Head uudised”?

Mart Rauba: “Head uudised” on kontseptsiooniline album, mille lugusid saab kuulata eraldi, kuid parema pildi saab otsast lõpuni läbi kuulates. Kõik “uudised” sellel pole tegelikult head. Pealkiri viitab soovile teha muusikat inimestele, kes mõistavad, et hea on parem kui halb.

Martin Tutt: Minu arvates on tegu ühe mitmekülgsema albu­miga, mis Eestis kunagi välja on antud. See seob endas erinevat stiili muusika, kuuldemän­gu ja meelelahutuse. Kuna album on  mitmetahuline ja tihedat infot täis, ei tekita see kiirelt tüdimust ja pakub igakordsel kuulamisel avas­tamisrõõmu.

Seda albumit tehes sai päris palju vaieldud ja kompromisse tehtud, kuid see oli kasulik ja viis tol hetkel parima võimaliku tulemuseni. Ideed tekivad meie peades. Ideed tekivad peadesse, vaadates ümbritsevat elu. Sõrmede abil jäädvustame ideed kas paberile või arvutisse. Suuga teeme suuri linnu, käega vehime kaasa. Jalg tatsub biidirütmis, inimesed kiljuvad.

Mida ütlete konkurentide kohta - Abrahami “Piffe, plekki ja presidendiks” ja Metsakutsu “Testament”? Kui tugevad vastased teil on?

Mart Rauba: Abrahami debüüti võiks võrrelda natuke Emi­nemi fenomeniga - materdab peaaegu valimatult kõiki kuulsusenarre ja muidu tuntud inimesi. Selline stiil tekitab palju furoori ning Abraham on kindlasti tugev vastane. Metsakutsu plaadil leidus pärleid, kuid tervikuna ma sel aastal teda tugeva konkurendina ei näe.

Martin Tutt: Kindlasti on tegu tugevate vastastega, kui just  peab kasutama sõna vastane. Me ­kõik harime Eesti hiphopi põl­­du, kuid igaüks meist kasvatab erinevat sorti kartulit. Igal sordil on omad austajad, paljudele meeldivad kõik kolm. Kuid turule ju koledaid kartuleid ei viida, seega on tegu sama tugevate artistidega nagu meie.

Kui mõelda kas või ühe teie konkurendi peale, siis kui aus või kriitiline võib üldse oma lugudes-sõnades teie arvates olla?

Mart Rauba: Jutt käib ilmselt Abrahamist. Räpi puhul on ausus ja kriitikameel omal kohal olnud alati. Abrahami sõnum ei ole minu meelest niivõrd otseses sõnumis kui stiilis, kuidas ta seda edastab. Ja varem pole seda Eestis nii suurelt tehtud. Enamik alternatiivse kõrvaga ja muusikaäri tundvad inimesed närivad selle läbi. Mõned tuhmimad ehk joovad ennast täis, ajavad rusika püsti ja kiruvad lillasid. Ja need, kes tema lugudes saatanat näevad ... See meenutab kahjuks seda lolli tsirkust, mis “Depressiivsete Eesti väikelinnade” ümber toimus.

Martin Tutt: Kui nüüd rääkida kõige rohkem kõneainet tekitanud loost ... Inimene võib öelda, mida ta tahab, kuid endale võiks teadvustada, kes sa oled ja mida sa ütled. Ma ei kiida üldse heaks seda, et Abraham hakkas nimeliselt inimesi sõimama. Neid asju, millest see lugu peaks rääkima, saab ka peenemalt öelda. Isegi minul, kes ma ei ole ühegi loos mainitud isikuga seotud, oli seda lugu kohati piinlik kuulata.

Loe edasi Virumaa Teataja paberlehest!