Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2016/02/26/5097837t1h6e47.jpg)
/nginx/o/2016/11/18/6087053t1hbe08.jpg)
Parvlaev Leiger, mis praegu Eesti poole seilab, pidi esialgu siia jõudma Rakvere mehe Guldar Kivro juhtimisel, kes toob Poolast ära hoopiski Pireti. Läänemere rahulikud lained, mida Kivro Piretiga kündma hakkab, on aga hoopis midagi muud kui karm Põhjameri, kus võis tormata 21 päeva järjest.
TS Laevade projektijuht ja laevakapten Guldar Kivro, esialgu pidite teie tooma uue parvlaeva Leiger Türgist Sefine laevatehasest Eestisse ja sellega ka edaspidi Hiiumaa liinil sõitma. Nüüd on asjad muutunud.
Esialgu oli firmal tõepoolest plaan, et hakkan Leigeriga sõitma, kui mind esimese kaptenina Tallinna Sadamasse praamide peale tööle võeti. Esimeseks sõiduks pidigi olema Leigeri Türgist äratoomine.
Aga töö käigus ilmnes üha rohkem, et vaja on kaptenit-projektijuhti, kes viibib kohapeal, koordineerib meeste tööd ja tehases toimetamist, aga tegeleb ka olmeküsimustega, mis puudutavad meeste majutamist ja muud. Varem vastutas kõige selle eest vanemtüürimees-projektijuht, kellel hakkas töö üle pea kasvama, mistõttu otsustati, et juurde on vaja ühte projektijuhti, kelleks sain mina. Leigeriga tuleb praegu Eesti poole teine kapten.
Üldiselt meremehe jaoks vahet ei ole – meri on meri. Milline kallas jääb selja taha või ootab ees, vahet ei ole. Sadamasse lastakse igale poole sisse.
Leigeri ehitamise juures olete sellegipoolest olnud algusest peale.
Korpuse ehitamist ma ei näinud, aga ehitustööd olen jälginud sellest hetkest, kui laevale hakati nii-öelda elu sisse puhuma. Samuti olen näinud Poolas Remontowa laevatehases teise parvlaeva ehitamist. Praegu liigun kahe laevatehase vahet. Poolast tulev laev loodetakse selle aasta lõpuks siin üle võtta ja isegi liinile saata.
Kui head parvlaevad me Saaremaa ja Hiiumaa liinile nüüd saame?
Laevad on väga head, kindlasti on mugavusi rohkem. Minu saarlastest meeskonnaliikmed, kes oskavad uusi laevu vanadega võrrelda, ütlevad, et mugavuse poolest on uued laevad paremad: avatumad, puhtama keskkonnaga, rohkema valgusega. Loodame, et meie koostööpartnerid hakkavad seal head toitu pakkuma.
Kes vähegi on vaadanud meeskonnale mõeldud kajuteid, kinnitavad, et need on väikesed hotellitoad. Ise ma ei oska seda niimoodi hinnata, sest olen sõitnud ka suurte reisilaevade peal, kus see on normiks, aga kes võrdlevad uute laevade olmetingimusi praeguste Saaremaa vahet sõitvate parvlaevadega, ütlevad, et erinevus on märgatav.
Mõned nädalad tagasi oli parvlaevaliiklus Hiiumaa ja mandri vahel madala veetaseme tõttu tugevalt häiritud. Kas uued parvlaevad päästavad meid sellistest muredest?
Uusi parvlaevu soetama asudes valiti välja valmisprojekt, mille järgi valmivad laevad ja nende süvis sobivad Saaremaa ja Hiiumaa vahele sõitma ning mis vastas hankes toodud nõuetele.
Me ei saa lubada ka uute praamide saabudes, et väga madala veetaseme korral sõidame, kuid olukord kindlasti paraneb. Kui praegu ei saa enam sõita keskmisest mereveetasemest 50–55 sentimeetrit madalama vee korral, siis uute laevadega oleme arvestanud, et 60 sentimeetrit keskmisest madalama veetasemega saaksime veel sõita.
Loomulikult oleneb kõik tuule suunast, kaubakogusest ja muust. Mida rohkem kaupa peal, seda sügavamale laev vajub ja seda rohkem hakkab süvis mängima. Kui on tugev tuul, peab rohkem käiku andma, mis tähendab, et laev vajub jällegi sügavamale. Kõik mängib rolli.
Kas teil on natuke kahju ka, et te ei saanud Leigerit ise laevatehasest ära tuua?
Igal juhul. Praegu oleks väga hea hoopis laevas olla ja rahulikult oma laevatööd teha.
Kas varem olete mõnda uut laeva tehasest ära transportinud?
Ühtegi uut laeva ei ole ma vastu võtnud. Küll töötasin kaheksa aastat Tallinkis ja Tallinki laevadega käisin dokiremonti tegemas.
Kui kaua te merd sõitnud olete?
Üksteist aastat. Eesti mereakadeemia lõpetasin 2005. aastal. Alustasin nooremtüürimehena nagu merd sõites ikka. Sõidad aasta üle 3000 tonni kaaluval laeval ja alles siis saad teha vanemtüürimehe diplomi. Seejärel peab üle aasta sõitma üle 3000 tonni kaaluval laeval vanemtüürimehena, et saaks teha kapteni diplomi. Kaptenina sõidan merd alates 2013. aastast.
Kui suurt laeva te kaptenina juhtinud olete?
Inglise lipu all sõites oli laeval meetreid 50 ja kaalu 2000 tonni. Tegemist oli naftapuurtorni kõrgendatud turvalisusega päästelaevaga.
Tallinki laeval sõites ollakse kaks nädalat tööl ja kaks kodus. Aga kuidas on kaugel merd sõita, kui ei pääse pikalt koju?
Üldiselt meremehe jaoks vahet ei ole – meri on meri. Milline kallas jääb selja taha või ootab ees, vahet ei ole. Sadamasse lastakse igale poole sisse, iseasi, palju sa linna pääsed. Näiteks mõnes riigis lubatakse Eesti hallipassimehed riiki sisse, teisi ei lubata. Mõnes teises riigis on jälle vastupidi. Aga meri on ikka meri, lihtsalt mõningaid muid erisusi võib ette tulla.
Näiteks kui Põhjamerel sõitsin – ja miks ma sealt lõpuks ära tulin –, oli nii, et Šotimaale või sinna kanti ei ole jõudnud tehnoloogia. Laevaga merel olles puudus telefoniühendus – avariisüsteemid loomulikult olid, aga neid igapäevaühenduseks ei kasuta – ja internetiühendus oli limiteeritud.
Olime neli nädalat tööl ja neli nädalat kodus. Selle nelja töönädala jooksul ei käinud me kordagi sadamas ja meil ei olnud mingisugust kommunikatsioonivõimalust laevast väljapoole. Side välismaailmaga põhimõtteliselt puudus. Minu isiksusele ja elustiilile see ei sobinud. Siin (Rakveres – toim.) on palju mittetulundusühinguid, mille tegevusest võtan osa, olen juhatuses ning üritan kohalikku elu edendada. Mul on vaja asju ajada, aga Põhjamerelt lihtsalt ei saanud seda teha.
Ja muidugi need meeletud tormid. Kliimamuutuste tõttu on Põhjamerel asi ikka päris hulluks läinud. 2013. aastal tuli rinda pista 17–18meetriste lainetega. Tuli taluda seda kaks nädalat järjest, siis sai kolm päeva puhata ja kõik hakkas jälle otsast peale … Lõpuks tulid maha, olid väsinud nii füüsiliselt kui vaimselt.
Kõige kõvem torm, mida kogenud olen, oligi Põhjamerel, kui 21 päeva järjest puhus nii kõvasti, et tuule kiirus oli 75–99 sõlme (39–51 m/s – toim.). Naftapuurtornist, mida valvama pidime, ei tohtinud minna kaugemale kui kaks miili. Sõitsime tornist mööda ülestuult ja siis allatuult. Selle tormi ajal ei võtnud tornist nädala jooksul keegi meiega kordagi ühendust. Nädal hiljem, kui lõpuks võeti, tunti huvi, kuidas meil seal on, kas kõik on elus. Neil olevat ikka päris hull olukord. Aga neil oli neli jalga kindlalt merepõhja kinnitatud, meie kõikusime kogu aeg ja laev paindus tugevasti läbi.
Kuidas elu nõnda tugeva tormi ajal, mis veel nii pikalt kestab, laeval toimib?
Väga primitiivne elu. Igapäevast hooldustööd laevas keegi ei tee. Kokal pole mõtet süüa teha, sest kõik asjad lendaksid pliidilt lihtsalt minema. Nälja peletamiseks on külmkapis võileivamaterjal: kes tahab süüa, see läheb ja teeb endale midagi. Õnneks on kokal toidukraam varem ette valmistatud ja seda saab mikrolaineahjus kiiresti soojendada.
Ja siis oled kajutis pikali, sest istuda ei kannata. Sillas on põranda külge kinnitatud tool, mis asub juhtpuldi vahetus läheduses. Töö tegemiseks kiilud ennast sinna tooli kinni, kõigud oma neli tundi seal toolis ära ja lähed heidad jälle kajutisse pikali. Aga juhtus ka seda, et voodist viskas magamise ajal välja. Nii mõnelgi korral oli mõttekas jäädagi sinna põrandale edasi magama.
Laev peab ikka sellisele võimsale tormile vastu?
Need laevad on väga tugevad, väga suure süvisega – 6,5 meetrit – ja ehitatud Norras spetsiaalselt Põhjamerel sõitmiseks. Kõige suurem oht on see, et mõni peamasin ütleb üles – ja siis pole laeval enam jõudu vastu suurt lainet minna. Tuleb laev maha jätta ja oodata abi saabumist.
Peale Põhjamerelt tulekut asusite sõitma üle Soome lahe, “tormisel” Läänemerel. Kui suur on see kontrast, mida kogesite?
Kontrast oli ikka väga suur. Kunagi Tallinkis töötades, kui mul veel Põhjamerel sõitmise kogemust ei olnud, vaatasin, et küll tormab. Aga niipalju, kui ma sel aastal olen Läänemerd sõitnud, pole ma iseenda jaoks tormi näinud.
Vahe on muidugi selles, et Läänemerel on hästi tihedad lained, Põhjamerel on ookeanilained, mis on kõrged, aga kahe laine vahe on pikk. Seal puhub kogu aeg selline tuul ja loksub selline laine, mida siin nimetatakse tormiks. Sealset tegelikku tormi võib siinne inimene ainult Youtube’ist vaadata ja väga tihti ongi arvatud, et see ei saa reaalne olla.
Põhjamerel tööl olles jagasin Facebookis enda tehtud videosid. Seepeale hakati küsima, miks ma üldse seal olen ja miks juba ära ei tule. Maismaal olijatele tundus see jube, kuigi video vahendusel ei näe pooltki seda, mida see lainetus tegelikult tähendab.
Mis sundis teid lõpuks lahkumisotsust vastu võtma?
Viimase paugu andiski mulle see pikk ja raske torm. Aga seegi, et ettevõtte, kus töötasin ja mis oli suurimaid off-shore-firmasid, laevad hakkasid nafta hinnalanguse ajal seisma jääma. Tekkis koondamise oht. Pealegi on tagasiolemise väga suur pluss võimalus perega rohkem aega koos olla.
Kui pikk on kõige pikem aeg, mille olete oma perest eemal veetnud?
Natuke üle seitsme kuu. Esimesed kolm või kolm ja pool kuud on raske. Siis harjud laevaeluga nii ära, et tegelikult ei mäleta oma koduseid igapäevakohustusi. Elad laeva rutiinses rütmis: konkreetsel kellaajal teed konkreetset asja ega mäletagi, mis kodus oli.
Esimestel kuudel mõtled paratamatult, et kui ma praegu kodus oleks, teeks hoopis seda. Ja pärast seitset kuud eemalolekut koju tulles on jälle teistpidi raske. Mõte käib sedapidi, et kui ma laevas oleks, peaksin sel kellaajal tegema seda.
Kodus olles räägivad sõbrad seltskonnas nalju, mis sinust on merel olles mööda läinud. Ei oska kaasa naerda ega rääkida.
Praegu olete projektijuht. Kas sõidate merd ka või hakkate seda jälle tegema?
Jaanuarikuust pole merd sõitnud, sest projekti lõpuni ehk nelja uue parvlaeva – Tõll ja Piret, mis tulevad Saaremaa liinile, ning Leiger ja Tiiu, mis tulevad Hiiumaa liinile – valmimiseni vajatakse projektijuhte. Piret peaks olema viimane, mis Poolas valmis ehitatakse.
Olin esimene kapten, kes võeti tööle ja pidi tulema Türgist Leigeriga ära. Aga kui töövestlusel käisin, küsiti, kas mul on liinieelistusi, kus ühega uutest parvlaevadest sõitma hakata. Mina ütlesin, et ma pole kunagi suur Saaremaal ega Hiiumaal käija olnud ja ei oska üht teisele eelistada.
Seejärel küsiti, kas mul on laevaeelistusi. Kuna ma Lääne-Virumaal sõidan rallikrossi ja minu auto- ning tiimivärv on kogu aeg oranž olnud, tegin nalja, et kui mulle antakse oranž laev, siis olen rahul. Laevade värve ma tol hetkel ei teadnud.
Tuli välja, et Piret ongi oranž ja selle ma nüüd saangi. Praeguste plaanide järgi ma Piretiga Saaremaa liinil sõitma hakkangi.
On teil unistusi, kus ja kui suure laevaga te veel tahaksite merd sõita?
Eks iga meremehe unistus on olla võimalikult suure ja uhke laeva kapten. Võib ju unistada mõne kruiisilaeva kapteni ametist, aga see ei saa kunagi reaalsuseks. Kruiisilaevanduses peab suhteliselt varakult alustama ja ametipostil tõusmine on väga pikaldane. Kruiisilaeva kapteniks võib saada alles pärast 55. eluaastat. Enne seda öeldakse, et pole piisavalt kogemusi.
Kas kaptenid on Eesti tööturul nõutud?
Tegelikult ei ole. Eestil ei ole oma lipu all sõitvaid laevasid. Poliitiliste otsustega on see Eestis põhimõtteliselt ära kaotatud.
Ometigi oleme mereriik.
Seda küll. Aga juba mereakadeemiast alates räägime poistega omavahel, et me ei olegi mereriik. Me oleme mereäärne riik. Eestit ei saa juba ammu mereriigiks nimetada. Mereriigil on poliitiline toetus ja abi, mida Eestis ei ole.
Kui ma Tallinki laevadel sõitsin, siis suurema osa ajast töötasin tegelikult Läti lipu all. Lätis, Soomes, Leedus, Rootsis on meremeestele maksusoodustused.