Otsast peale: 14 aastat kainust lõppes ikkagi pudelis

Poja tehtud luuaga majaesist pühkiv Hando Kuntro tunneb nüüd rõõmu igast pisiasjast. Foto: Marianne Loorents

Põline Salla külamees Hando Kuntro, keda kaugemagi kandi rahvas tunneb kuulsa juurikaskulptorina, hakkas pärast 14 aastat kestnud kainet perioodi nii hullult jooma, et palus end ise Wismarisse viia.

Nüüd on sellest kolmepäevasest kuurist paar kuud möödas ja Hando on püsinud kaine. Ometi on ta elus mõndagi totaalselt muutunud.

Kunagine lõngus on ajanud maha habeme ja pikad juuksed, sõber kinkis talle uue jope ning ta oleks kohe nagu teine inimene. Hommikuse õlle on asendanud puder, taastatud ja kasutusele võetud on vana leilisaun, mis pikka aega oli kolikamber. Viimaste aastate hobi kokandus on saanud uue ja jõulisema hoo.

Hando tuli ära Rakke vallavolikogust, ta ei tegutse enam ammu ka Emumäe giidina ega käi tööl Kunda sadamas.

Hando kraamib oma esivanemate maja, kus ta koos perega elab, ning tunneb rõõmu igast pisiasjast.

Hando Kuntro sõbralik kogu tuleb õuele lahkelt vastu. Tema vesihallide silmade kohale pähe on tõmmatud naljakas müts, nagu kunagi, aga miski on temas muutunud.

Hoovil on juurikatest jõuluilu ja väravas valgusfoor. Liisa Pakostalt saadud berni-alpi tõugu koer näitab end välja tigedamana, kui ta tegelikult on.

Hando on olnud ligi paar kuud kaine ning loodab väga, et nõnda see ka jääb. Päevale, mil naabrimees ja üks parimaid sõpru Karl Madis ta vabatahtlikult Pandivere kõrgustikult Tallinnasse joomaravile sõidutas, oli eelnenud 14 aastat karskust.

Hando Kuntro räägib, et joomise juurde tagasi jõudis ta väikeste õllede toel. Alguses pudel-kaks, aga kogused aina suurenesid. Ja ka kraadid läksid kangemaks.

Lõpuks jooksis mitu asja kokku, mis mehe murdsid – tal avastati kummaline kasvaja, mida ta vähiks pidas, kuid mis seda tegelikult ei olnud; siis kadus ootamatult paar juurikakuju tellimust, aga mees ei saanud istuda, käed rüpes; seejärel jõi ta end pildituks ja läks autoga sõitma. Loomulikult jäi ta politseile vahele – järgnes kohus, juhiluba võeti pooleks aastaks ära (neli kuud on veel jäänud selle tagastamiseni), ta sai tingimisi karistada ning peale selle veel kopsaka rahatrahvi. Aga politseile ei ole tal ühtegi etteheidet.

Hando Kuntro: “Tänu politseile ja kiirabile olengi elus, nemad olid väga inimlikud ja kaitsesid mind minu enda eest.”

Ta kannab oma karistust ning kui vaja kuhugi sõita, siis leiab selleks loaga juhi, kuni ise taas liikuma saab.

Kõik kuhjus sedavõrd, et eluisu kadus ära. Kuid oli veel üks võimalus – minna viinaravile.

“Ahoi, sõbrad, nii rahulikku ja uimast Handot pole teist vist kellelgi õnnestunud kohata? Haiglal on tõesti kõrged ja valged laed, nagu laulusalmgi kuulutab. Kuna tegu oli tasulise Wismari haiglaga, on teenindus hea, paar kilo on kindlasti juures, kuna armsad sõbrad hoolitsesid, et ikka jätkuks. Tuhat tänu teile kõigile, kes te heade soovidega toeks olite, ja teid oli tõesti palju. Katsun linnas sõbra toel oma liikumistasakaalu taastada, et peagi kodukandis kainelt omi toimetusi jätkata.” Nii kirjutas Hando Wismarist.

Seal nägi ta selliseid asju, mida isegi kõige karmimates unenägudes ette ei kujutanud. Joomahull ärinaine, intelligendid … Ega sinna tavaline joodik ei lähe, see ikkagi maksab midagi.

Hando: “Eriti hinge läksid mulle ühe noore eduka haritud naise ilusad soovid ja tugi, olgugi et tal endal olid rasked ja keerulised ajad.”

Wismaris olles käis mees õhtuti kohalikus AA-rühmas. “Ütlesin seal noortele meestele, et nad ei läheks õhku täis oma aastakese või kaks kestnud kainusega,” pajatas Hando. Ainuke, kes teda tehtud teo pärast noomis, oli endine viinaärikas.

Joodikuid kohtas ta Rakkes, kui oli ametis keskkonnatöötajana, kuid tegeles ka sotsiaaltööga.

Külajoodikud istusid purskkaevu ääres ja helistasid Handole alati, kui tal sünnipäev oli. Nemad juba ei unustanud.

Vallatöö oli aga Handole üsna keeruline. Ei sobinud temasugusele kunstiinimesele sealne bürokraatia.

“Volikogus nägin korraga nii ülbust ja ahnust kui ka alandlikkust ja argust. See viimane on eriti ebameeldiv ja vastuvõetamatu. Poliitika, ka kohaliku poliitika kohta ütleksin Jüri Üdi sõnadega: “Käib kulla ülekuldamine/Ei väsi naine, mees, ei nolk/Käib oma aia muldamine/Ja naabri aeda lendab solk”,” deklameerib mees.

Vallavolikogust lahkumist peab ta enda elus üheks suurimaks kergenduseks. Ka kõik au- ja tänukirjad viis ta tagasi, sest tundis, et need pole siirusega antud.

Aga on ka selliseid tänukirju, mis Hando tareseinal tänaseni. Näiteks aasta teo eest saadu – Emumäele juurikatest skulptuuride pargi ehitamise eest.

Külalisi ära saates juhib peremees tähelepanu oma kümneaastase poja ja kaheteistaastase tütre ehitatud aiamajale. “Nad tegid selle täiesti ise,” kiidab isa uhkelt, lisades, et kevadeks on näha, kas pidas talve vastu, vajadusel saab üle kõpitseda.

Ja kevad polegi enam kaugel. Kitarr tuleks uuesti välja võtta, mõtiskleb mees, kes on teinud laule ja lugusid ning võiks neid veelgi teha. Näiteks oma elust.