Juhtkiri: Kõnedes oli ilu ja valu

Eesti vapp. Foto: Internet

President Toomas Hendrik Ilves oli oma aastapäevakõnes sõnaosav, nagu oma kõnedes enamasti. Käsitletavad teemad olid suuresti etteaimatavad.

Haapsalu tuleõnnetus, valimised, poliitiline kultuur ja minevik olid teemad, mida ei oleks saanud käsitlemata jättagi. Huvitav leid oli tähelepanek, et tänavu möödub Eesti riigi taastamisest 20 aastat ja sama pikaks loetakse tavaliselt ühe põlvkonna kestust.

Hea oli kuulda, kuidas president tunnustas kolmanda sektori organisatsioone. “Mind on viimase viie aasta jooksul kõige rohkem üllatanud ja rõõmustanud kogu selle tegevuse hoomamine, mida Eestis kodanikud suudavad ise oma vabal valikul ära teha seltsides, ühendustes ja ühingutes,” ütles ta oma kõnes.
President mainis ära, et paljud ei otsusta välismaale jäämise kasuks mitte palganumbri, vaid siinse ühiskonna suletuse tõttu, ja kutsus üles avatusele ja sallivusele. “Avades end veidigi rohkem teistele rahvustele, teistele elustiilidele, välimustele, keeltele, arvamustele, on meil väga palju võita. Kas või seeläbi, et nii õpime iseennast paremini tundma. Avades oma hinge neile, kel endal raske hakkama saada, olgu siis rahanappuse, füüsilise või vaimse puude tõttu, tõuseb ennekõike abistaja enda elu kvaliteet ja me hing saab rikkamaks,” kõneles president.

Lääne-Viru maavanem Einar Vallbaum tõi oma aastapäevakõnes esile aegade jooksul toimunud muutuse kauguste ja aja tajumises. Samuti tundis ta muret põlvkondadevahelise sidususe ja välisriikidesse tööle minemise pärast. Tema seisukohtadega võib nõustuda, kuid samas oleks oodanud maavanemalt üldiste Eesti elu puudutavate teemade käsitlemise asemel keskendumist kohalikele probleemidele ja rõõmudele.
Rakvere linnapea Andres Jaadla rääkis oma kõnes Vabadussõjas langenute ausamba juures noorelt elu jätnud noortest meestest - õpetajatest ja õpilastest.
Linnakodanikele peetud vastuvõtul aga oli linnapea klassikuid tsiteerides väga poeetiline.