Saagem sallivaks rahvaks

President Toomas Hendrik Ilves. Foto: Margus Ansu

Hea Eesti rahvas, kallid sõbrad!

Väikerahvana tunnetame otse, kui haprad ja haavatavad me oleme. Iga kaotus toob ühtaegu isikliku ja ühiselt tajutava valu.
Suured õnnetused panevad meid proovile – inimestena, ühiskonnana, riigina. Eriti, kui kannatanud on lapsed. Eriti siis, kui see asetub möödunud, meid raputanud tragöödiate ritta.
Ma palun kõigil tõusta, siin saalis ja kodudes, et mälestada neid, kes pühapäeval Haapsalus hukkusid. [---]

Tänavu möödub Eesti vabariigi taastamisest 20 aastat. Parasjagu just nii pikaks loetakse tavaliselt ühe põlvkonna kestust. Me kõik oleme selle Eesti esimene põlvkond, hoolimata vanusest või päritolust. Endi poolt loodut vaadates on meie pilgus ehitaja uhkust, omaniku kriitilisust, aga ka lapsevanema hella lühinägelikkust.
Paari põlvkonna kauguselt selge pilguga tagasi vaadates tunnistavad meie lapselapselapsed, et Eesti täitis nende kahekümne aasta vältel meie rahva toonase põhieesmärgi: teha kõik selleks, et XX sajandi tragöödia ei korduks. [---]

Me kõik mõistame, et järgmise inimpõlve pikkune ülesanne ei seisne järjekordse etteantud testi sooritamises. [---]

Õiglus muutub oluliseks

Kui ajendiks pole enam hirm, muutub oluliseks õiglus. Ausa mängu reeglid peavad kehtima kõigile. Igas eluvaldkonnas. Ka valimistel ja erakonnapoliitikas. Et ei võeta abiks raha, mis on tegelikult rahva ja maksumaksja, mitte poliitikute ega parteide oma.
Et ei lubadused ega teened ole müügiks, ei kodumaale ega välismaale, salaja ja seadusi rikkudes demokraatlikke valimisi labase kavaga sisuliselt nurjata. Või nende legitiimsust kahtluse alla seada. Ehk lihtsamalt – vabale rahvale on oluline, et ollakse ausad.
Valemängude katsed äratavad ellu kõiki noid vanu hirme, millest jäädavalt vabanemiseks on kõik nii palju vaeva näinud.
Aga olgu selge: rahvas ei lase, ei luba sel naasta. Sestap ongi oluline, et igaüks meist, iga täisealine Eesti kodanik, osaleks omaenda tuleviku kujundamisel ja läheks valima. Ent valimised, mu head kuulajad ja vaatajad, on vaid üks vahend, kuidas kujundame oma elu vabal maal. See on üks paljudest valikutest, ja kaugeltki mitte ainus.
Mind on viimase viie aasta jooksul kõige rohkem üllatanud ja rõõmustanud kogu selle tegevuse hoomamine, mida Eestis kodanikud suudavad ise oma vabal valikul ära teha seltsides, ühendustes ja ühingutes. [---]

Vabad kodanikud teevad seda, mis on vabade inimeste voli – lähevad õppima, töötama ja elama sinna, kuhu nende oskused, huvid või süda neid viib.
Eestlane vabanes sunnismaisusest vaid seitse inimpõlve tagasi. Seda aega on olnud tegelikult veelgi napimalt, kui arvestame maha kõik rahvaste vanglas veedetud aastad. Seda me tagasi ei soovi. Eesti kütkeiks ei saa olla sund või hirm või kohustus. Eesti kütkestavus peab seisnema muus. Olla nii meeldiv ja elamiskõlblik kant, et need, kes siin on, soovivad jääda; et need, kes siit läinud, naasevad; ning et ülejäänud, kel oskusi ja teadmisi ja huvi ja armastust meie maa ja rahva vastu, tahavad siia tulla. [---]

Ma pean silmas maad, kus me hoolime ligimesest, kus me oleme sallivad ja tunnustavad ega lasku tigedusse ja kadedusse. [---]

Vajame avatud hoiakut

Minu vestlused välismaale kolinud eestlastega osutavad, et palganumber ei otsusta, kas tul­lak­se tagasi või mitte. Jah, tunnistatakse, et vahe on. Aga lisa­tak­se kohe, et ega need vahed vist kaua ei kesta.
Pigem hoitakse eemale siinsest suletusest.[---]

Oma Eesti elu uues peatükis vajame helgemat ja avatud hoiakut. Me oleme olemas, ja seda pole tarvis enam tõestada. Avades end veidigi rohkem teistele rahvustele, teistele elustiilidele, välimustele, keeltele, arvamustele, on meil väga palju võita. [---]

Järgmise 20 aasta jooksul muutub meie kuulumine Euroopasse aina tähtsamaks. Viimase sajandi tasakaal maailmas on muutumas. Hiina tõuseb jõuliselt ja sellega muutuvad Euroopa Liidu suuremad riigid üksi võetuna vaid keskmisteks või väikesteks riikideks.
Igale mõtlevale eestlasele peaks selge olema, et selles uues tasakaalus seisnevad meie võimalused eelkõige sügavas lõimumises. Möödunud kuu sündmused Põhja-Aafrikas ei pruugi oma sügavuses olla kuidagi vähem raputavad kui need, mis 20 aastat tagasi muutsid Euroopas kogu Teise maailmasõja järgset elukorraldust.
Me ei tea, milleni see viib. Vana korra muutmine ei tähenda ilmtingimata uue ja parema aja tulekut. Me teame tagasilööke, ka siinsamas Euroopas.[---]

Kümmekond aastat tagasi visandasin ma Eestist pildi kui Põhjala riigist, kui eesmärgist, mille suunas pürgida.
Täna võime juba möönda: olgu tegemist vastutustundliku rahandus- ja eelarvepoliitikaga või avatusega nii kaubanduspoliitikas kui valitsemises; olgu madala korruptsiooniga vähemalt riigi tasandil või meie infotehnoloogiliste lahendustega – Eestist on vaikselt ja tõepoolest saamas Põhjala riik. [---]

Püüdes sõnastada seda, mida ma tahaksin näha enam kui seni, enamate jaoks kui seni, siis kõlaks see nii,  et me usaldaksime iseennast. Et me usuksime oma kaaskodanikesse.

Mu unistus järgmiseks 20 aastaks ongi see, et me saame hoolivaks ja sallivaks rahvaks. Et me ei avastaks endas kaasatundmist ega näitaks hoolt alles siis, kui meid on tabanud mingi vapustus. [---]

Sallivus nõrgemate ja teistsuguste suhtes peab ilmnema me tegudes enne tragöödiaid, mitte tagantjärele näpuga näidates.
Me oleme teineteisega läbi põimunud perekonniti, sugukonniti, rahvana. Me kõik koos moodustame Eesti närvisüsteemi. Iga sündmus, eriti iga traagiline sündmus jõuab meile kiiresti kohale valutorkena, otsese kaotusena. See valu puhastab ja aitab vastata küsimusele, kes me tegelikult oleme.
Me pole tuimad. Me pole tundetud. Me pole kalestunud. See julgustab ja teeb rõõmu.Eesti ei ole veel valmis. Jumal tänatud. Eesti ei saagi kunagi valmis. Ta kasvab paremaks ja tugevamaks. Ta küpseb avatumaks ja suuremaks. Meie ühise armastuse ja hoolimise toel.

Head iseseisvuspäeva meile kõigile! Elagu Eesti!

Presidendi kõne iseseisvuspäeval, 24. veebruaril 2011 Estonia teatri- ja kontserdimajas (avaldatud lühendatult)