Kõigil on hästi meeles loosung “Viime Eesti Euroopa viie rikkama riigi hulka”, mille võtsid omaks kaks valitsusse läinud parteid.
Tänaseks oleme Euroopa edukate nimekirja lõpus. Meil on Euroopa kõige väiksemad pensionid, madal tööviljakus, madalaim tervisesüsteemi rahastatus, nõrk ekspordivõime ja majandus, mis sõltub välisinvestorite tujudest.
Eesti vajab arenguks konkreetset majanduspoliitikat, meie oma Eesti majanduspoliitikat. Lubadustest pole viimase nelja aasta jooksul kaugemale jõutud ka Eesti merendus-, energia-, transpordi-, maksu-, õhu- ja regionaalpoliitikaga.
Eesti majandus pidi kiiresti õitsele puhkema ja tooma rikkuse iga eestimaalase õuele. Möödunud on neli aastat ja me elame suuremas vaesuses kui enne. Tahtmatult kerkib huultele küsimus, mis eesmärki teenivad majandus-, välis- ja põllumajandusministeerium, kui nad ei suuda Eesti majandust madalseisust välja juhtida.
Keskerakonnal on lahendused olemas – usun, et valija saab sellest aru ja läheb valima. Lahendus on lihtne: riigi majanduse päästmiseks on vajalik ekspordi, transiidi ja turismi suurendamine. Mitte ainult lääne, vaid ka ida, lõuna ja põhja suunal.
Raha juurdevool riiki päästab Eesti majanduse. See ammutuntud reegel kehtib iga riigi kohta ja seda ei maksaks eirata.
Riik jääb vaesemaks juhul, kui raha riigist välja voolab. Rikkamaks muutub siis, kui raha riiki juurde tuleb. Rikkuse teenimiseks tuleb see rahajõgi teistpidi voolama panna. Nii lihtne see ongi.
Miks ei ole aga valitsuses olevad parteid seda viimase nelja aasta jooksul teinud? Sellele küsimusele pole nad vastust andnud. Kui me majandusreeglitest kõik ühtemoodi aru saame, siis teame, et riigi ja rahva rikkamaks muutmiseks tuleb suurendada riiki juurde tulevaid vahendeid.