Sirje Kiisküla: “Keegi ei tule tööle selleks, et teha raviviga”

Rakvere haigla peaarst Sirje Kiisküla on seda meelt, et toimiv meditsiinisüsteem saab alguse arsti ja patsiendi koostööst ning internetist või naabrinaiselt haiguse puhul abi otsida ei maksa.

FOTO: Kasper Mäe

Rakvere haigla peaarst Sirje Kiisküla on seda meelt, et toimiv meditsiinisüsteem saab alguse arsti ja patsiendi koostööst ning internetist või naabrinaiselt haiguse puhul abi otsida ei maksa.

Head uut aastat! Kuidas on aasta Rakvere haiglale alanud?

Tööd on palju. EMO-sse saabujate arv on võrreldav suvisega, kuid juhtumid on väga rasked, sageli on mitmesuguseid septilisi seisundeid. Olen ka rääkinud kolleegidega teistest haiglatest ja igal pool on aasta alanud suure tööga.

Aga kuidas on möödunud aasta algusega võrreldes?

“Doktor Facebook on üks meie murekohti küll. Või mingid veebilehed, mida inimesed loevad, ja siis endale haigusi külge mõtlevad.”

Ei ole vahet. Mingi osa erakorralise meditsiini osakonna patsientidest moodustavad jätkuvalt need, kes pidevalt käivad, kelle tervis läheb käest. Näiteks südame- ja kopsuhaiged, diabeetikud. Neile mõjuvad ka viirushaigused märksa raskemalt, lisanduv neeruhaigus võib diabeetiku viia sepsisesse, see on aga üliraske seisund. Selliste patsientide puhul on juba traagiliste tagajärgede protsent üsna kõrge.

Aga on erandeid.

On. Näiteks 92. eluaastani elanud vanaproua, kellel siiani ei olnud märkimisväärseid haigusi olnud, jaksas septilisest seisundist välja tulla ja pareneda.

Hiljuti andis palju arutelu- ja mõtteainet juhtum, kus arst mõisteti ravivea tõttu kohtus süüdi. Milliseid emotsioone see teis kui inimeses ja kui arstis tekitas?

See oli halb üllatus. See, et selline asi üldse kohtuni jõudis.

Miks see poleks pidanud kohtuni jõudma?

Ma ei saa sellele küsimusele vastata, sest ma ei tea sellest loost midagi, ma ei tea tagamaid. Haiguse dokumenteerimine algab sellest, kui inimene pöördub arsti poole. Arstile peab patsient rääkima, mida oma haigusest teab, sealjuures väga täpselt. Sellest sõltub edasine, sõltuvad uuringud ja ravitaktika.

Aga kas seaduse tasandil peaks sellistele olukordadele teisiti vaatama?

Arsti tööd peab kindlasti hindama spetsialistide komisjon. Seda, kuidas antud juhtum täpselt kulges, ma jällegi ei oska öelda. Sotsiaalministeeriumis töötab tervishoiuteenuse kvaliteedi eksperdikomisjon. Kui inimesel on mure, kui ta tunneb, et temaga pole piisavalt tegeldud, peaks esimene käik olema haigla administratsiooni. Olen kindel, et pole haiglat, kus ei oldaks nõus patsiendi muret ära kuulama. Vastuseid saab küsida ka kirjalikult, aga inimene peab sealjuures avalikustama enda ja konkreetse patsiendi nime, me ei saa vastata küsimustele, mis on esitatud anonüümselt või naabrinaise nime alt Facebookis. Ajakirjanikud või tuttavad ei ole ju tavaliselt meditsiinilise eriharidusega, haiguste raviga tegeleb ikka arst.

Samas ei saa haiglad konkreetseid juhtumeid kommenteerida ega oma seisukohta esitada.

Me ei saa öelda, et inimene tuli meile mitmepromillise joobega ega olnud võimeline seletama, mis häda tal on, kust tal valutab. Määratavad uuringud ja analüüsid sõltuvad patsiendi kaebustest. Ei ole võimalik teha kõikvõimalikke analüüse igaks juhuks. Samuti ei saa me ajakirjanikule rääkida patsiendi varem põetud haigustest, keeruline on selgitada, kuidas need kõik kokku mõjutasid käesolevat haigestumist. Kui saamegi selle oma arvates selgelt väljendatud, sõltub loo tonaalsus ajakirjaniku pandud pealkirjast või kellestki kommenteerijast – nii et tegelikult moondub juhtumi sisu tundmatuseni.

Arsti kohtulikku karistamist on peetud oluliseks tagasilöögiks selles osas, et meditsiinitöötajad ei pruugi nüüd ega tulevikus enam üldse julgeda oma vigu tunnistada. Kas see võib teie meelest negatiivset mõju avaldada?

Ega meil ei ole Eestis ühtset süsteemi, on alles esimesed sammud selle suunas, et arstlikke vigu kogu riigis ühtmoodi dokumenteerima hakata. Näiteks on loodud kirurgiliste ravivigade dokumenteerimise andmebaas. Lisaks on Eesti haiglatel oma haiglasisene õendusabi vigade dokumenteerimise andmebaas. Vajalikud selleks, et teha muudatusi raviasutusesiseses töökorralduses või ravijuhendites, töötajate koolitusplaanides. Järeldused ei saa olla sellised, et mõistame arsti süüdi ja paneme vangi.

Kuidas Rakvere haigla arsti ravivea korral käituks? Loodame, et selle üle kunagi reaalselt otsustama ei pea, kuid kas haigla seisaks arsti selja taga?

Kõik oleneb asjaoludest. Eesti Arstide Liidul on küll arstide vastutuskindlustus tehtud, aga kui tohter ei ole liidu liige, siis seda pole. Ka mõnedel haiglatel on vastutuskindlustus tehtud, kuid see on vabatahtlik, ei ole üleriigilist süsteemi.

Inimesed süüdistavad haiglaid ringkaitses, vigade varjamises ja konkreetne juhtum valmistab sellepärast ka paljudele heameelt, et õiglus oleks justkui jalule seatud.

Haiglad ei ole ringkaitses, arstid teevad oma tööd. Keegi ei tule hommikul tööle selleks, et teha raviviga. Me tegeleme inimestega, kes siia saabuvad ja oma tervise üle kaebavad. Siin on oluline mõelda sellele, et haiguse algus ja kulg on ajas toimuvad protsessid. Täna tunnen, et valutab. Lähen arsti juurde, arst teeb analüüsid, aga põhjust ei leita. Inimene jääb jälgimisele, läheb koju, kuid enesetunne halveneb. Siis oleks vaja arsti juurde tagasi tulla. Inimesed peaksid mõistma seda, et haigus kulgeb ajas. Kuid sageli pöördutakse siis juba ajakirjanduse poole ja öeldakse, et ei ravitud. Meie ei saa aga täit tõde selgitada. Me peame vastama küsimusele, miks me ei ravinud, miks ei teinud õigeid otsuseid. Ajas, sel hetkel, me ilmselt siiski tegime õige otsuse.

Kas inimene võiks siis teise arsti poole pöörduda, mujalt abi küsida?

Teise arsti käest abi küsimine on alati teretulnud. See tähendab, et tuleb pöörduda ametlikult vastuvõtule, siis tehakse vajadusel uued uuringud, analüüsid ja võrreldakse neid eelnevalt tehtutega ning saadakse arvatavasti juba uus pilt haiguse kulust. Aastaid siin kaebustele vastates on pilt selline, et 99 protsenti kaebustest tulevad seetõttu, et inimesed ei saa piisavalt infot kätte. Siis tehakse ise järeldused, räägitakse sõpradega või tuttavate meedikutega.

Aga mõni olukord jääbki vastuseta.

Ega ilmaasjata ei õpita arstiks terve elu. Mida aeg edasi, seda enam arenevad võimalused ja saame täpsemini diagnoosida haigusi.

Praegusel ajal saab ka internetist kõige kohta vastuse.

Doktor Facebook on üks meie murekohti küll. Või mingid veebilehed, mida inimesed loevad, ja siis endale haigusi külge mõtlevad.

Kas raha- ja tööjõupuudus mõjutavad ravi kvaliteeti?

Haiglas on ette nähtud teatud voodite arv, aga neid me täita ei saa. Saame sinna võtta patsiente vaid nii palju, nagu on meile haigekassast raha eraldatud. Patsiente saame võtta haiglasse hetkel töötavate arstide jao. Olemasolevate töötajatega peame hakkama saama.

EMO-sse pöördunud patsiendi abisaamise kiirus oleneb haiguse või trauma raskusest. Meil on nii-öelda nelja värvi haiged: punased, kes peavad arsti vastuvõtule saama kohe saabudes, oranžid mõne minuti jooksul, kollase triaaživärviga patsiendil tuleks oodata kuni kaks tundi ja rohelisel kuni neli tundi arsti vastuvõtuni. Need on üle riigi kehtestatud reeglid, mida me püüame järgida.

Vahel võib juhtuda, et patsiente on vähem, siis pääseb ikka kiiremini.

Aga alati ei õnnestu.

Kui ei õnnestu, siis sellepärast, et personali arv on pidevalt ühesugune. On suur erinevus, kas vastuvõttu ootab kaks inimest või kakskümmend. Roheliste ja kollaste vastuvõtu kiirust piirab ka korraga mitme punase või oranži patsiendi saabumine, mis võtab hetkega ära kogu töökäte ressursi.

Kui palju on seda, et erakorralise meditsiini osakonda tullakse kaebusega, millega võiks ka perearsti poole pöörduda?

Siit palve kodanikele – kui esimest päeva on palavik ja paha olla, siis võiks võtta ravimeid, informeerida perearsti ja kodus voodis püsida. Tulla EMO-sse järjekorda ja siin mitu tundi oodata on haigena keeruline. Ja kui tervis ei parane kodus, tasub võtta ühendust perearstiga. See on inimesele kindlasti valutum.

Mõnikord aga võiks just varem arsti juurde pöörduda.

Jah, ka niisuguseid juhtumeid oleme näinud. Kui otsest viirushaigust ei ole, kuid inimene on voodisse jäänud, tasub meilt abi otsida. Ka perearst saab aidata. On inimesi, kes ei taha kuidagi arsti juurde tulla, ja viimaks on vaja kutsuda viimases hädas kiirabi.

Usaldamatusest arstide vastu pöördutakse üha enam alternatiivmeditsiini juurde ja loobutakse laste vaktsineerimisest. Kas see muudab teid murelikuks?

See muudab mind tõsiselt murelikuks. Haigused ei ole meie ümbert kadunud, mõnedesse haigestumist saab vältida vaid vaktsiiniga. See on muidugi vanemate vaba voli, aga mõelda tuleks.

Palavikku võib ravida, kuidas tahes, tableti või pärnaõieteega, aga vaktsineerimine ettenähtud eas ettenähtud vaktsiiniga on vajalik.

Kas ka Rakvere haiglas on vaktsiinivastaste tõusu märgata?

Haiglas saab vastsündinu tuberkuloosi- ja B-hepatiidi vaktsiini. Tuberkuloosi vastu on eriti oluline vaktsineerida, see haigus on meie ümber. Rakvere haiglas on õnneks siiski olnud neid lapsevanemaid, kes keelduvad, vähe.

Omaette lugu on kodusünnitustega. Naised loobuvad haigla sünnitusabist ja pole teada, kas nad hiljem tulevad oma last vaktsineerima.

Mõni aeg tagasi oli leheveergudel lugu katkisest röntgeniaparaadist ja nördinud patsiendist. Kuidas haiglal praegu seadmetega lood on?

Aparaati me ei osta sellepärast, et see on uus ja äge. Püüame hakkama saada olemasolevatega. Meil on hoolivad töötajad ja masinad on kaua töökorras. Kui asi aga lõpuni on töötanud, ostame siiski uue. Oluline, et aparaat oleks oma raha tagasi teeninud. Üldhaigla rahakäive rohkemat ei võimalda.

Mida soovite uueks aastaks poliitikutele, mida patsientidele?

Patsientidele ma saan soovida, teistele pigem mitte. (Naerab.) Aga ma soovin, et tervishoidu juhitaks stabiilselt, kindla sihiga. Keegi meist ei soovi, et ministrid kogu aeg vahetuksid.

Ootame sotsiaalministeeriumilt tervishoiu korraldamist, sest praegu ruulib ja määrab haigekassa lepingumaht. Selle, kui palju me tööd teha saame, määrab riigi rahakott. Kas otsustatakse teha kalleid lõikusi suures haiglas või öeldakse, et ka maakonnahaiglas võib sagedamini esinevaid haigusi jätkuvalt ravida. Elanikkond vananeb ja 70-aastane on meie ravialusena veel noor inimene.

Inimestele aga ütlen, et hoolige endast, liigutage ennast.

Tagasi üles