Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2011/03/03/529928t1h276f.jpg)
Varem või hiljem peab igaüks meist tegema valikuid oma tulevase eduka karjääri heaks.
Mõnel puhul üritavad neid meie eest teha lapsevanemad, kuid on selliseidki gümnaasiumi lõpetavaid noori, kes pole enda jaoks sobivat ja meelepärast otsust suutnud langetada. Mulle tundub, et karjäärialaste otsuste tegemine võibki olla üks keerulisemaid elus, on ju tegemist otsustega, mis mõjutavad meid kogu elu. Erialal, mille omandame, peame sageli töötama eluaeg.
Isiklik karjääriredel
Iga inimese haridus- ja tööteed võib kujutleda tema isikliku karjääriredelina. Kõik ponnistused, mis me sellel teeme, iga samm, mida oma karjääriredelil astume, on samm selle poole, kuhu soovime jõuda.
Mõned vanemad üritavad lapsi juba karjääriredeli esimestel pulkadel kangesti ülespoole upitada: neid püütakse kõigest väest panna õppima eliitkoolidesse, mille lõpetamisel oleks justkui käes priipääse ülikooli ja kõik uksed kogu eluks valla. Teised sunnivad oma lapsi käima kõikvõimalikes huvikoolides, lootes, et niimoodi kindlustavad lapsele hea tuleviku.
Leian, et väga oluline on arvestada lapse isiksuse ja soovidega, kas tal on eeldusi ja võimeid stressivabalt väga kõrge tasemega koolis õppida, kas talle pakuvad kõik need huviringid ikka meelepärast tegevust jne. Kui laps panna tegelema millegagi, mis käib talle üle jõu või mis absoluutselt huvi ei paku, võib tulemus olla soovitule hoopis vastupidine – laps kaotab huvi õppimise ja tegevuse vastu üldse, need muutuvad talle vastumeelseks.
Inimesed ja nende tulevikuootused on väga erinevad. Mõni tahab kõigest väest püüelda vaid kõige kõrgematele ametikohtadele, olenemata sellest, missuguseid ohvreid selleks tuua tuleb (nt loobuda perekonnast või perega veedetavast ajast, liigtöötades seada ohtu tervise vms). Teine teeb omale mõistlikud plaanid ja viib neid jõudumööda ellu. Kolmandad ei huvitu üldse karjäärist.
Samamoodi võib karjääriredelil liikumine kulgeda inimestel erinevalt. Mõne jaoks piisab sellest, et ta satub õigel ajal õigesse kohta, teine suudab end oma suurepärase väljendusoskusega üha kõrgemale “rääkida”, kolmas võib teha meeletuid pingutusi, kuid ei suuda takistuste tõttu ikkagi jõuda sinna, kuhu soovis. Halvemal juhul ei jõua mõni oma soovitud eriala, ameti ja eneseteostuseni mitte iialgi, samal ajal kui teine võib kõik selle juba kahekümnendates eluaastates saavutada.
Eneseteostusest mõeldes meenus mulle Maslow’ vajaduste püramiid, milles on välja toodud kõik inimese vajadused: eluks kõige elementaarsematest asjadest kuni eneseteostuseni välja. Et oleks võimalik rahuldada järgmist vajadust, peab olema esmalt täidetud eelmine. Mõeldes praegusele keerulisele ajale, oma edasiõppimisele, tulevikule ja karjäärile, on mul see vajaduste püramiid mitmel korral meelde tulnud.
Olen mõelnud sellele, kui palju on neid inimesi, kes rabavad päevast päeva hommikust õhtuni tööd teha selle nimel, et kindlustada endale eluks elementaarselt vajalik. Just praegustel majanduslikult eriti keerulistel aegadel on inimestel raskusi vajaduste püramiidi esimesegi taseme saavutamisega. Kuhu jääb siis eneseteostus? Rõõm teha just seda tööd, mille vastu on tõeline huvi, mis pakub töörõõmu?
Millal valmis?
Arvan, et minagi olen mõned sammud oma karjääriteel juba astunud. Olen lõpetanud põhikooli, gümnaasiumi astudes valisin klassi, mille õppesuund ja tase peaks võimaldama mul edasi õppida just selles valdkonnas, mis pakub mulle kõige enam huvi. Olen jäänud aastateks osalema neisse huviringidesse, mis mulle midagi pakuvad, kuigi olen ära proovinud väga paljusid trenne-ringe-koole.
Leian, et eelkõige olengi teinud oma valikuid just seda silmas pidades, mis mind huvitab ning mis toetab mu tulevikusihte. Arvan, et kui juba tean, millest unistada, pean suutma ja oskama oma unistusi ka tulevikus ellu viia.
Oma tulevikule mõeldes tean, et raha (eriala prestiiž, palk vastaval töökohal) ei ole olulisim asi, mida silmas tuleb pidada, samas loodan, et suudan valitud erialal rõõmuga tööd tehes ka eneseteostuseni jõuda.
Oma karjääri ja tuleviku kujundamist võib piltlikult võrrelda ka redeli ehitamisega. Iga kooli lõpetamisega ja erinevate oskuste omandamisega kopsime üha uusi pulki oma karjääriredelisse. Ise valime materjali, millest redeli ehitame, ise otsustame, kui kõrge redeli teeme, ise vastutame selle eest, kui tugevad on astmed meie redelil.
Olen väga sügavalt veendunud, et inimene õpib kogu elu, areneb ja täiendab end pidevalt – täpselt nii peame ka oma redelit pidevalt kõpitsema. Kui mõni redelipulk ära väsib, tuleb see asendada uuega, st omandada uusi teadmisi, täiendada end mõnes ametis.
Ja see redel, nagu Tallinna linngi, ei saa kunagi päris lõplikult valmis.