Kust leida kooliraha?

Martti Marksoo Foto: Arvet Mägi/Virumaa Teataja

Veebruari viimasel päeval toimus Lääne-Virumaa Koolijuhtide Ühenduse ja Haridusjuhtide Liidu korraldatud haridusteemaline debatt, kus oma seisukohti tutvustasid Lääne-Virumaalt  riigikokku pürgivad saadikukandidaadid.

Esindatud olid kõik kuus suu­rimat erakonda. Debatil käsitleti nii Eesti haridusprobleeme tervikuna kui ka teravamaid küsimusi maakonna tasandil. Ligi kahe tunni jooksul toodi välja põhilisemad kitsaskohad. Nagu ikka haridusküsimustes, valitses saadikukandidaatide vahel harukordne üksmeel. Ja see on alati enne vali­misi nii olnud. Tunti muret nii hariduse kvaliteedi, maakoolide säilimise kui loomulikult õpetajate järelkasvu, sh palkade pärast. Paradoksaalne ongi siinjuures see, et õpetajate palga suhtes valitseb absoluutne üksmeel, kuigi enam kui kümne aasta jooksul ei ole suudetud pedagoogide alampalka viia riigi keskmisele tasemele.

Kannatus katkeb

Küsimusele, millal see juhtuda võiks, tuleb valitsuskoalit­sioonilt ikka-jälle üks ja sama vastus, et siis, kui majandus kosub ja raha hakkab tulema.

Keeruliseks teeb asja veel see, et neid õpetajaid on nii pagana palju ja nende palga tõstmiseks riigi keskmisele tasemele kuluks ühe hoobiga umbes 70 miljonit eurot ehk vanas vääringus miljard Eesti krooni. “Positiivne” on aga see, et õpetajad ei lähe arstide ja ehitajate kombel massiliselt välismaale. Õpetajad on kannatlikud, nad on intelligentsed ning saavad aru, et on raske aeg ja tuleb vastu pidada. Ja ega neil praegustes majandusoludes peale pensioni polegi kuhugi minna ...

Poliitikud laiutavad käsi ja küsivad, kust seda raha võtta. Tõesti on suur summa, aga ma ütleks, et see on prioriteetide, valikute ja n-ö ühiskondliku kokkuleppe küsimus. Kõigepealt, miks just õpetajate ja mitte arstide, politseinike, tuletõrjujate palk? Kõik debatil osalejad olid ühte meelt, et võtmeküsimus Eesti hariduse tuleviku ja kvaliteedi tagamisel on õpetajakoolitus ja järelkasv. Aga et seda järelkasvu tuleks, st noored üldse kaaluks, kas minna õpetajaks õp­pima, on vaja teatud moti­vaa­torit ka palga näol, et see raske ja vastutusrikas elukutse valida.

Paljude erialade õpetajate puudus ja õpetajate üldine kasvav keskmine vanus ei ole enam ammu mingi uudis. Kui riigikogu lähiajal konkreetseid samme ei astu ja ei anna potentsiaalsetele ega praegustele õpetajatele signaali selle kohta, et seda elukutset ka tegudes väärtustatakse, siis võib juhtuda, et kümmekonna aasta pärast on meil juba massiline õpetajate puudus.

Ühiskondlik mure

Kas ei võiks ka haridusalaselt (sh õpetajate palkade osas) sõlmida kokkuleppe, mis ei sõltuks sellest, kes parasjagu võimul on.
Kust võtta raha? Oleks lihtsameelne loota, et lähiaastatel meie olemasoleva struktuuriga, suhteliselt madala tootlikkusega ja kvalifitseeritud tööjõu puudusega majandus sedavõrd kosuks, et raha hakkaks märkimisväärselt juurde tekkima.

Lahendus peitub siin tulude suurendamises ja kulutuste üle­vaatamises. Hariduse rahastamine on ühiskondlik mure, st meie kõigi huvides. Kindlasti on teatud reserve ka praeguse hariduse eelarves, kas või koo­livõrgu korrastamise arvelt. Kui näiteks tõsta tulumaksu 1% ning suunata see õpetajate palgatõusuks ja uute õpe­tajate ettevalmistusse? Mõni aasta tagasi moodustas 1% tulu­maksu­lange­tust 600-700 mil­jonit krooni.

Kuidas oleks ettevõtte kasumi väikese maksustamisega? Eesti ettevõtjate eestkõneleja Toomas Luman tegi paar nädalat tagasi Ärilehes ettepaneku riigistada põhihariduse andmine ja tagada kõigile võrdsed võimalused kvaliteetse hariduse saamiseks. Haridus on ühishüve ja sinna võiksid panustada siis ju ka ettevõtjad. Ma ei usu, et meie ettevõtjad on nii hädised, et kaotavad kohe igasuguse konkurentsivõime, kui kehtestada näiteks kuni 10%-line tulumaks.

Aga haritud töötajaid tahavad ettevõtjad ju küll. Jutt, et ettevõtte tulumaksuvabastus toob meile hulgaliselt investeeringuid, on müüt.
Igasugune tulumaksuteema on meil ju tabu. Astmeline tulumaks, mis kehtib enamikus ELi riikides, on lausa nii jube asi, et selle erinevaid variante ei hakata üldse arutamagi ja sellega hirmutamisest ei suuda meie riigikogu esimees hoiduda isegi iseseisvuspäeva hommikusel lipuheiskamistseremoonial. Kindlasti ei ole minu pakutud variandid praegusele koalitsioonile vastuvõetavad. Ja kindlasti on veel teisigi võimalusi. Aga need on reaalsed võimalused ja sellisel juhul, kui neid ei kaaluta, ei ole mõtet tulla jutuga, et seda raha ei ole võimalik leida.