Üksindus ja üksildus saja-aastases majas

Lavastaja Peeter Rästas mõtiskleb elu valgusest ja varjust saja-aastase maja elanike põnevas seltskonnas.

FOTO: Arvet Mägi

Kui vanaema nopib lapselapsele tekimustrilt maasikaid, on see tema maailm. Inimene ei tohiks saada ära visatud ega surra üksilduses, arvab “Saja-aastase maja” lavastaja Peeter Rästas.

Pistsite Jón Atli Jónassoni näidendi “Saja-aastane maja” teatri repertuaariportfelli juba mitu aastat tagasi. Miks?

See on tore materjal. Kui tänapäeval peab olema kõik tempokas ja kiire, peab olema välku ja pauku, siis see on niisugune asi, kus mängib atmosfäär. Kui lugesin, meeldis see mulle hirmsat moodi. Nüüd tean, miks: mul oli just siis vanaema ära surnud.

Meil ei ole näitlejateks vanu inimesi, aga me püüame kõige parema tahtmisega aru saada sellest, mismoodi on, kui on oht üksi ära surra. Kas siis saab minna – nagu kolleeg Toomas Suuman ütleb – muusikaga või mitte?

Seal pole surmast juttu, on üksindusekartusest ja kõigest sellest. Niisugused teemad, kuidas inimesed tänapäeval ... kaasa arvatud minu vanaema, kes suri vanadekodus ... lükatakse kuhugi eemale surema ja hääbuma. Ehkki mõnel on Alzheimer aju ära söönud ja nad pole reaalses maailmas meie arusaamise järgi, siis see ei tähenda, et neil oma maailma olemas ei ole, et see maailm ei oleks kuidagi sidus või nende jaoks tähendust omav.

Kuidas saate hakkama nii väikese lavastusbrigaadiga - lisaks näitlejatele ainult lavastaja ja kunstnik ühes isikus?

Selle tüki puhul pole rohkem vaja. Lavakujundus on väga minimaalne, muusika on väga minimaalne. Meil on tähtsal kohal näitlejad, need inimesed seal. Loodan emotsiooni ja näitlejatehnika tulevärgile rohkem, kui et lavakujundus jutustab meile sada sümbolit ja muusikas on miljon tähendust. Meil on need ka olemas oma minimaalsel moel, aga keskmes on see, mida kaks või kolm inimest omavahel räägivad.

Aga efektid?

Arvatakse tõepoolest, et laval peab hästi palju juhtuma, peab olema tantsu ja värki, valgus peab vilkuma, ja kui muusika läheb õigel kohal valjemaks, ärkab publik üles. Minu jaoks on need trikitamised. Ma olen oma elus trikitamisega tegelnud küll ja küll. Siin ei ole absoluutselt midagi niisugust. Jätan teadlikult kõik kõrvale. Teatriime sünnib seekord – kui sünnib – näitleja pealt.

Olen näinud, et sünnib küll. Seda on väga tore vaadata. Selleks et teatris oleks huvitav olla, ei pea käima kogu aeg tramburai.

Nii et lavastus põhineb usul näitlejatesse.

Näitlejatesse ja sellesse loosse. Näitlejad, kes mängivad, pole keegi 89, 90 ega 100, pole üksikud inimesed kusagil perifeerias. Nad mängivad sellesama tunde ja atmosfääritunnetuse pealt, mis siis on, kui meid on jäetud üksinda surema, mismoodi me oma maailma tugipunkte leiame. Needsamad inimesed, kes on Pika tänava vanadekodus või Uhtna vanadekodus, kus minu vanaema suri. Ta võttis lõpuks teki peale trükitud maasikaid ja söötis neid mulle. See oli tema jaoks reaalne, tema jaoks oli selles maailmas oma sidusus olemas, mis siis, et mina sellest aru ei saanud.

Tahame tegelda emotsioonidega. Minu jaoks seostub muusika, teater ja film eelkõige ikkagi emotsiooniga. Kui inimene tuleb saali, siis tahaks, et teda valdaks mingil hetkel mingi emotsioon, on see siis nukrus, kurbus, lõbusus, rõõm, naer.

Kõik on lihtne. Ainuke pretensioon on see, et inimesed ei ole äravisatavad, et keegi ei taha üksi surra.

Tükk on natuke üle tunni pikk, selle aja võib teatris mõelda, mis enda elus untsu on läinud, ja rõõmustada, et oli mis oli. Iga olevik saab ju ükskord minevikuks.

Miks mängite esietenduse ainult ühele vaatajale?

See on Toomas Suumani ja minu idee. Kuna räägime lavastuses üksindusest, üksinduse ihkamisest ja samas üksindusehirmust, siis teatrisaalis üksinda vaadata etendust ... ma ei tea, kas keegi üldse on kogenud seda.

See võib olla päris kõhe.

Loomulikult võib see olla päris kõhe, aga see võib olla päris põnev.

Pakume siis niisuguse võimaluse. Inimene võib kindel olla, et keegi ei viska talle midagi näkku, ta istub turvaliselt oma koha peal ja vaatab etenduse ära.

On neid, kes arvavad, et see on jabur mõte, ja teisi, kes peavad seda huvitavaks, et terve teatrimaja töötab sinu pärast.

Kui absoluutne on see üksiolek?

Me tõesti ei lase mitte kedagi saali. On olnud inimesi, kes soovivad osaleda loosimises juhul, kui saab võtta abikaasa kaasa. Sellist lootust ei tasu isegi hellitada. Kui tullaksegi mõttega, et ehk lasevad sisse, siis päris kindlasti ei lase. Saadame  abikaasa kenasti kohvikusse. Isegi lavastajat pole saalis, kõrvalisest inimesest rääkimata.

Neid küsimusi, mis vaadates tekivad, võib ju pärast kodus abikaasa käest küsida. Et kas sa oled mu kõrval, kui ma hakkan surema?

Kuigi surmas ja teatris ollakse alati üksi, ei tähenda see alati üksindust või üksildust. Mõnikord räägitakse teisest mööda, sõnad kukuvad maha ja tunded jäävad õhku rippuma ja neist kõnnitakse läbi nagu paha haisu pilvest. Siis jäävadki kokkusaamised ära.

Mõned saavad enne surma kellegagi kokku, kes on võib-olla nende parimad sõbrad, kui neil endal kedagi enam ei ole. Ühe päeva jooksul. Kogu inimese elu võib kulgeda ühes päevas. Plahvatus ja valgussähvatus võib kesta tund aega. Hea, kui see hetk on.

Kui seda veel ei ole olnud, siis on ka hea, sest siis on alati lootus, et see tuleb.

Teater

• Jón Atli Jónasson “Saja-aastane maja”. Limbo ühes vaatuses.

• Lavastaja ja kunstnik Peeter Rästas.

• Osades Liisa Aibel, Erni Kask, Anneli Rahkema, Eduard Salmistu ja Tarvo Sõmer.

• Esietendus 10. märtsil Rakvere teatri väikses saalis.

Tagasi üles