Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2011/03/10/534993t1h1565.jpg)
Lõpuks on ka riigimeestele selgeks saanud, et lood maksude kogumisega Eesti kütuseturult on ikka väga halvad. Paraku jõudis see teadmine kohale kolm aastat liiga hilja. 2010. aastal toime pandud mootorikütuste käibemaksupettuste tõttu jäi Eesti riigil saamata ligi miljard krooni.
Sellele eelneva kahe aasta maksusummade alalaekumisest ei ole keegi avalikult rääkinud. Tõenäoliselt saame kokku veel ühe miljardi ja seda riigile nii raskel ajal, mil rahakärped enamikul elualadel on igapäevane nähtus.
Millega siis kurikaelad tegelevad? Maksupettused pannakse peamiselt toime kütuse aktsiisilaost väljaviimisel, kui kauba tarbimisse lubajal tekib kohustus deklareerida ja hiljem ka tasuda käibemaks. Tasumist reeglina aga ei järgne. Maksetähtaja saabudes on firma varatu ja pankrotis. Nüüd võetakse kasutusele uus ettevõte ning sama skeem kordub uuesti ja uuesti.
Selliste petturfirmade eluiga kütusekäitlejana on keskmiselt 70 päeva ja oma elutsükli jooksul jõutakse riigile tasumata jätta käibemaksu suurusjärgus
800 000 €. Eesti kütuseturult kogutava käibemaksu summa oli 2010. aastal hinnanguliselt 2,7 miljardit krooni – seega jäi kogu turu mahust riigil saamata 25-35%. See on karm reaalsus.
Vedelkütuse seadus
Olukorra muutmiseks võttis riigikogu hiljuti vastu vedelkütuse seaduse muudatused. Seaduseparandused tagavad suure tõenäosusega turu korrastumise ja muudavad kirjeldatud maksupettuste toimepaneku võimatuks või siis väga keeruliseks.
Uue seaduse kohaselt rakendatakse 1. aprillist 2011 kaheastmelist tagatiste süsteemi: juba tarbimisse lubatud kütuse müüjatele (tanklad) 100 000 € ja müüjatele, kes müüvad kütuse aktsiisilaost tarbimisse (importöörid, aktsiisilaopidajad, edasimüüjad) 1 000 000 €. Erandi saavad väiketanklad, mis on silma paistnud korraliku maksekäitumisega ning mille omanikud ja juhid on puhta minevikuga - nemad võivad maksuameti vastaval otsusel tagatisnõudest pääseda.
Kehtestatavatele radikaalsetele meetmetele vaatamata jäävad õhku küsimused: miks võttis probleemiga tõsisemalt tegelema asumine aega kolm aastat? Kellele selline venitamine lisaks maksupettuste organiseerijatele veel kasulik oli?
Nagu mainitud, hakkab “päästev” seadus kehtima 1. aprillist 2011. Lähtuvalt eespool kirjeldatud petturfirmade elutsüklist saabub seaduse tegelik mõju aga alles aasta teisest poolest, mis tähendab, et maksupettused kütuseturul jätkuvad veel vähemalt pool aastat ja 2011. a jääb riigil tõenäoliselt saamata veel pool miljardit maksukrooni.
Kogu loo iroonia seisneb aga selles, et isegi kui suudetakse lõpuks lokkavale hämarale ärile piir panna, ei juhtu enamikuga neist, kes reaalselt meie kõigi taskust varastasid, mitte midagi.
Põhisahkerdajad liiguvad teistele jahimaadele otsima uusi JOKK-skeeme, mis võimaldavad kiiresti raha teenida, petukaupa müünud tanklad aga “hakkavad korralikeks”, nagu poleks midagi juhtunudki. Ainult rahaline seis on vahepeal oluliselt paranenud.
Kirjeldatud petuskeem ei toimiks, kui poleks nõudlust - kui poleks tanklate omanikke, kes pakutavat üliodavat kütust ostavad ja selle siis heausksele tarbijale suure vaheltkasuga maha müüvad.
Ka tavatarbija, kes oma autot sellistes tanklates tangib, muudetakse sisuliselt maksupettuses osalejaks.
Kes on kes kütuseturul
Viimastel nädalatel meedias kajastatu on hämaralt loolt saladuseloori veidi kergitanud. On hakanud selguma, kes on kes Eesti kütuseturul. Meie poolt ajalehe Äripäev vahendusel tehtud üleskutsega avalikustada kõik tarnijad, kellelt 2010. aastal mootorikütuseid osteti, ühinesid vaid üksikud.
Mida siis suuremal osal varjata on? Tuntud kodumaine kütusefirma salatseb ja avaldab oma tarnijad valikuliselt. Miks? Vaikimist põhjendati tarnelepingute nn konfidentsiaalsusklausliga. Tegelikult on jutud tarnijate nimedest kui ärisaladusest otsitud põhjus.
Konfidentsiaalsed on tarnelepingute tingimused, aga neid ei ole ju keegi avaldada palunudki. Poest vorsti ostes on ju üsna loomulik, et kättesaadav on info tootja, maaletooja ja/või edasimüüja kohta.
Kui on infot, saab teha otsuse, kas kaup sobib või tundub kahtlane, ja valida teise toote. Ka kütusefirmade tarnijate nimed tuleks edaspidi valdkonna läbipaistvuse ja klientide parema informeerimise huvides kohustuslikus korras ja kontrollitult avalikustada. Endiselt sooviks teada, millised tuntud ja tundmatud nimed senini vaikivate kütusefirmade 2010. aasta tarnijate nimistus figureerivad. Jätkake küsimist, head ajakirjanikud.
Isegi kui kogu skeem on algusest peale juriidiliselt korrektne ja maksukroonide ning -eurode omastajaid ei karistata, on tarbijal õigus valida, kas osaleda maksupettuses või tankida oma autot ausate müüjate tanklates.
Kütusemüüjaid, kellele riigi ja selle elanike käekäik korda läheb, ei ole väga palju järele jäänud, aga nad on kindlasti olemas. Aga kuidas teha vahet ausate ja ebaausate vahel? Praegu on paraku ainsaks kriteeriumiks kütusefirma tegevuse avatus ja läbipaistvus.
Neste Eesti alustas veebruari lõpus kampaaniaga “Aus kütus”. Selle kampaaniaga soovime näidata, et ausalt käitumine ja tegutsemine on oluline. Ka maksude aus maksmine on ülimalt tähtis. Kuigi lõhnalt, värvilt ja muudelt omadustelt on aus ning ebaaus kütus ühesugused, siis tegelikult me kõik teame, et ühiskonna jaoks on vahe suur. Ja meie endi jaoks ka. Nagu vanasõna ütleb: “Õige hõlma ei hakka keegi.”