Kui kunstnik reisib ...

Jüri Jürna. Foto: Tairo Lutter / Virumaa Teataja

Mul on oma riik, oma vähemalt liberaaldemokraatlik kodumaa, ja olen selle üle subjektiivselt õnnelik.

See on nagu olemises permanentne staatus, vabadus vabaduses ilma assimileerumise, finants- ja akulturatsiooniprob­leemideta.

Kui ma lähen reisima, laia maailma, siis olen kui kõrgelt lendav täislastis töömesilane, kes võib oma suva järgi vahetada ööbimistaru.

Vaimsed finessid

Kuskil kaugel kodumaast tahan ma muidugi teada, kui sarnane olen vaimult, st maailmavaateliselt, ja mis tähenduste erinevuses või sarnasuses see võiks olla.

Selleks aga ei piisa kohaliku keele oskusest, sest kohalik keel on emotsionaalselt seotud kohalikuna näiva objektiga. Ning mina ei suudaks seda äkki mõista.

Lähtudes akadeemilisest keelest suudaksime teineteist mõista üksnes globaalses tähenduses.

Lokaalsed vaimsed finessid tulenevad lokaalse kasvatuse eesmärkidest, vahendeist ning fooniks on neile alati sotsiaalne hierarhia, lokaalne iseärasus, mis võib sisaldada energeetilist liialdust.

Kord õppisin ära ühe “kauge maa” keele, et võisin seal olla kom­munikat­sioo­nisuu­teline, ning avastasin, et minul ja kohalikul on kindlalt ühetaoline suurvaimne inimlikkus ja armastus ning samuti on iga uue maailmakodaniku sünd suur­vaimsestav sündmus.

Padrikusse eksinud jalutajad

Ent tõekspidamiste ja veendumuste poolest, eriti kui neid on pipardatud religioosselt, oleme nagu padrikusse eksinud jalutajad.

See on meie omandatud primitiivne sotsiaalne väiklus või nagu veendumuslik või filosoofiline erivärviline dogmatism, mida saab tasakaalustada kahetsusväärselt üksnes diplomaatilis-tolerantselt.

Konfucius väitis: “Kõik inimesed on oma loomu poolest üksteisele lähedased ja lähevad lahku kasvatuse poolest.”

See väide on tõene geneetilise normaalsuse puhul. Järelikult kasvatusel on inimelus fataalne roll ja hariduslik vaimsus on õigustatult subjektiivne või väiklase ponnistuse muskulaarne tulemus.

Jäin pisut mõtisklema, kui tuli vahepeatus kuskil maskuliinses hiigellinnas, mis keskpäeval roteeris bombastselt ja haises nagu seedimisrikkes draakon. Ma teadsin, et selles linnas elab 40 miljonit inimest. Küsisin eneselt, kuidas nad küll elementaarselt toime tulevad. Mil moel nad on oma toitjaga rakenduslikult seotud?

Oleks ju hullumeelsus arvata, et nad ei tunneta agraarset pulssi. Kas kestlikkuses kahtlemine on haiglane?

Enne õhtut jõudsin ära vaadata veel ühe performance’i, milles sümbolistlik sõnum uppus etleja-kunstniku solipsistlikku unelmasse.

Ma naudin realistlikkusest tingitud etendust, näiteks Kanal 1 saates “Federalnõi sudja”, mis on sügav tragikoomika.

Jõudsin veel ühele nonfiguraalse maalikunsti näitusele, kus oli lihtne kaasa elada introvertsele vaesusele.

Ööbisin hotellis ja naasin, nagu mulle näis, intellektuaalselt uuenenuna.

Ma mõistsin, et üldinimlikkus on epigenee­tiline ime ning et kurjus ja headus ei ole antropoloogilised entiteedid, vaid religioossed ideed ehk müsteeriumi vääriskivid, mis eksitavad isegi XXI sajandi liberaalset jurisdiktsiooni.