Kristjan Jaak Petersoni sünnipäeval esmaspäeval, 14. märtsil tähistame ametliku riigipühana juba 1999. aastast emakeelepäeva. Kristjan Jaak Petersoni sünnipäev on oma keele ja kultuuri austamiseks sobiv päev, sest just tema oli esimene siin maal, kes küsis, miks ei võiks eesti keelel olla õigust igavikule.
Hirm keele kadumise pärast on meie rahvast erinevatel aegadel liitnud, ühtekuuluvustunnet süvendanud.
Eesti keel on aga läbi sajandite olnud sama sitke nagu seda kõnelev rahvaski siin Läänemere-äärsel ajalootormide tallermaal.
Meie keel on läbi tulnud venestamise perioodist ja elanud üle kadakasakslaste peenutseva pruugi. Tõsi, üht-teist on meie esivanemad üle võtnud nii venelastelt kui sakslastelt ning ka teistelt rahvastelt, et muutuva maailmaga ühte jalga astuda. Viimasel ajal valmistab muret inglise keele pealetung ja surve meie kaunile emakeelele. Aga küllap rikastame oma sõnavara jätkuvalt ka inglise keelest tulnud laenudega.
Kuid eestlased on uudsusjanune väikerahvas ja see aitab kaasa ka keele säilimisele. Tartu ülikooli teadlased Martin Ehala ja Peeter Tinits esitlesid eile uudset mobiilirakendust Sõnar, mis võimaldab nutitelefonis kontrollida oma õigekirja ning jõuda vajaliku reeglini. Sõnar on üldjoontes eesti keele õigekirjakäsiraamat nutitelefonis.
ÜRO on prognoosinud, et saja aasta pärast on praegusest 300 kirjakeelest, mille hulka kuulub ka eesti keel, alles vaid 10 protsenti.
Meie rahvastik vananeb ja eesti keele kasutajate hulk järjest väheneb. Samuti on keel ja selle reeglid pidevas muutumises. Aga milliseks muutused kujunevad, oleneb meist endist. Alles see oli, kui presidendi sõnause ehk sõnavõistluse tulemusel loodi nii mõnigi kentsakas sõna, nende hulgas näiteks taristu, mis ametnike seas ja ka meedias on laiemalt kasutusele võetud.