Arsti poole peaks pöörduma reumatoloog dr Piia Tuviku sõnade kohaselt siis, kui ei ole olnud traumat, aga liiges on silmanähtavalt paistes või hommikul on selg või liigesed kanged ja niisugune seisund püsib rohkem kui nädala - siis on põhjust kahtlustada reumatoloogilist haigust.
Reumatoloogilised haigused jagunevad dr Piia Tuviku sõnul kolmeks: ülekoormus-, kulumus- ja põletikulised haigused. Põletikulised on need, mis kulgevad põletikuga, kulumushaigused aga kas töö iseloomuga või lihtsalt eaga seotud - põlveliigsed ja puusaliigesed kuluvad. Ja kolmas rühm on ülekoormushaigused. “Näiteks tennisist lööb kogu aeg ühtemoodi ja tekib see tennisisti küünarnukk või kaugushüppajal tekib hüppaja põlv. Reumatoidartriit ja põletikulised liigesehaigused on rohkem noorematel inimestel, aga võivad ka eakatel tekkida 80aastaselt,” selgitas Tuvik.
Reumatoloogiliste haiguste levik on reumatoloog Piia Tuviku sõnul Eestis samasugune nagu mujal Euroopas, kus kuni 1% elanikkonnast põeb põletikulist reumatoidartriiti ja sama paljud anküloseerivat spondüloartriiti ehk kroonilist lülisamba haigust. Lisaks neile on erinevad kulumushaigused, mistõttu on tema sõnutsi kogu levimusest raske rääkida. “Igaühel on mõni lihase- ja liigesekaebus, nii et me võime öelda, et kõigil on midagi,” lausus Tuvik.
“Haigused, millest me teavitame inimesi, on sellised, mida tuleb hakata noorest peale ravima, et inimesed säilitaksid töövõime. Reuma on südamehaigus: südameklapi rikked tekivad peale bakteriaalset mandlite põletikku. Liigesehaigusena reumat ei ole, kuigi see termin on rahva seas olemas ja tähendab enam lendvat ehk liikuvat liigesevalu, aga meditsiinis me seda ei kasuta.”
Eluaegne haigus
Enamik reumatoloogilisi haigusi, sealhulgas reumatoidartriit ja anküloseeriv spondüloartriit, on eluaegsed haigused. Erandiks on ainult reaktiivne artriit, mis tekib Piia Tuviku sõnul seetõttu, et organismis on mingi infektsioon, näiteks kõige levinumalt mõni suguhaigus, ja umbes paar kuud pärast seda tekib liigesepõletik, näiteks ühe põlveliigese turse.
“On leitud, et klamüüdia on võimeline immuunsüsteemi niimoodi aktiviseerima, et vallandab erinevate soodsate faktorite koostoimel teise haiguse. Mitte mikroob ei lähe liigesesse, vaid kutsub läbi immuunsüsteemi aktiviseerumise esile reaktiivse artriidi. Liigespõletik on tekkinud reaktsioonina infektsioonile, mis on olnud natuke aega varem. Seda on võimalik välja ravida,” selgitas Piia Tuvik.
Reumatoidartriit on põletikuline autoimmuunse tekkega liigesehaigus, mille korral haigestuvad mõned või paljud liigesed korraga ning harva ka erinevad siseorganid. Haigusest võivad olla haaratud ka liigeselähedased sidekoed ja lihased.
Reumatoidartriidi haigusnähud võivad inimestel erineda. Haigus võib alata järk-järgult või järsku ja ägedalt. Tavaliselt haigestuvad esimesena labakäe- ja labajalaliigesed ning sageli ka põlve- ja õlaliigesed. Kaua kestnud haigus võib kahjustada ka lülisammast, enamasti kaelaosa.
Reumatoidartriit on krooniline haigus, mis kulgeb vahelduvalt nii ägenemiste kui vaibumistega. Haigus võib ägeneda emotsionaalse pinge ja stressi seisundis.
Juba alanud haigus saadab inimest kogu elu. Seda ei õnnestu täielikult välja ravida, kuid tänapäevase raviga saab haiguse kulgu olulisel määral mõjutada ja liigeseid edasise raske kahjustuse eest kaitsta.
Haiguse kulg võib olla väga erinev. Mõnikord tekib liigeste moondumine juba mõne aastaga, kuid enamasti allub haigus hästi ravile.
Kui tavaliselt kasutab inimese immuunsüsteem haiguste ja nakkuste kaitseks antikehi, siis reumatoidartriidi korral ründavad teadmata põhjusel tekkinud antikehad liigeseid.
See põhjustab põletikku ja valu peamiselt käte ja jalgade liigestes, mis omakorda põhjustab liikumisprobleeme ja raskendab igapäevast toimetulekut. Samas võib põletik mõjutada ka teisi organeid, nagu südant, kopse, neere.
Haiguse tekkepõhjus on senini teadmata. Uuringute tulemusel on jõutud järeldusele, et haiguse teket mõjutavad nii nakkuslikud tegurid, nagu viirused, bakterid või seened, kui ka geneetiline ehk pärilik eelsoodumus. Pärilikkust on täheldatud perekonniti naisliini pidi.
Reumatoidartriit on rohkem naiste haigus, sest Piia Tuviku sõnul tekivad autoimmuunsed haigused rohkem naistel östrogeenide olemasolu tõttu. “Naistel on üldse organismis autoimmuunne reaktsioon võimsam, tänu sellele saavad naised üldse rasedust kanda. Seetõttu on neid autoimmuunsed haigusi, mis on reumaatiliste põletikuliste haiguste põhi, naistel rohkem,” selgitas ta.
Reumatoloogilised haigused ei ole ennetatavad. “Ainuke elustiili faktor, mis võib avaldada soodustavat mõju reumatoidartriidi tekkele, kui on soodus geneetiline foon, on ahelsuitsetamine. Ja ahelsuitsetajatel kulgeb reumatoidartriit halvemini. Me näeme ju küll, et igasugune vaimne või füüsiline stress võib ühel või teisel konkreetsel isikul põletikulist artriiti vallandada, aga sellel muljel pole statistilist jõudu, et võiks rääkida haigust vallandavast faktorist,” rääkis Tuvik.
Kompleksne ravi
Reumatoidartriidi ravi on kompleksne, selle osadeks on nii ravimite manustamine, füsioteraapia, liikumisravi, tegevusteraapia kui ka kirurgia.
Reumatoidartriidi ravis kasutatakse mittesteroidseid põletikuvastaseid ravimeid (NSAIDe), mida võetakse haiguse ägedas faasis ja rahulikumas faasis vastavalt vajadusele. Need ravimid leevendavad põletiku sümptomeid: valu, turset ja hommikust liigesejäikust. Tegemist on selliste vanema põlvkonna ravimitega nagu näiteks diklofenak.
“Need ei ole oma efektiivsust kaotanud, maja ehitame ka ju vanade meetoditega. Ravimitega on samamoodi, et vanad head aspiriinilaadsed ravimid on efektiivsed ja oma koha liigesehaiguste raviskeemides säilitanud. Peale on tulnud uusi ravimgruppe ja efektiivseid molekule, mis ei ole niivõrd revolutsiooniliselt head, et nad vahetaksid välja kogu olemasoleva, tihti odavama ravimiarsenali. Need uued ravimid on kõik väga kallid, nii et neile ei pea meditsiinisüsteem ka vastu,” selgitas Piia Tuvik.
Glükokortikosteroidid on tugevama põletikuvastase toimega ja neid kasutatakse haiguse kõrge aktiivsuse korral. Need on eriti olulisel kohal varase ja aktiivse reumatoidartriidi puhul ja neil on ka reumatoidartriidi arengut aeglustav ja erosioonide teket tõkestav toime.
Haiguse kulgu mõjutavad ravimid ehk baasravimid aeglustavad ja väldivad liigesekahjustuse kujunemist. Ravi toimib suhteliselt aeglaselt ja kestab aastaid.
Uuemate ja efektiivsemate haiguse kulgu mõjutavate ravimitena kasutatakse ka bioloogilisi ravimeid. Bioloogilise ravi toime on kiire, kaovad liigesevaevused ja taastub töövõime.
Bioloogiline ravi on Piia Tuviku sõnul maailmas kasutusel juba üle kümne aasta ja tegelikult on selle efektiivsus ja kõrvaltoimed hästi teada, kuid kolmandiku haigete puhul ei mõju ka bioloogiline ravi, aga see siiski aitab rohkem kui kogu eelnev läbiproovitud ravi.
“Vaesuse küsimus on see, miks bioloogilist ravi Eestis nii vähe kasutatakse. Kuna tegemist on geenitehnoloogilise ravimiga, on ühe haige ravimikulu aastas keskmiselt 13 500 eurot. Ravi alustatakse kindlasti traditsiooniliste ravimitega - põletikuvastane ja haiguse kulgu mõjutav ravi kombineerituna -, väga paljudele aitavad ka need. Enne kui me lähme suurte kahuriteni, katsume enne väikestega. Tegelikult enamik haigetest ei vajagi bioloogilist ravi,” selgitas Tuvik.
Nii nagu kõigil ravimitel, on ka bioloogilisel ravil kõrvaltoimed. Need vähendavad Tuviku sõnutsi immuunreaktsiooni ja oht infektsioonide tekkeks on suurem.
“Ja ega me ei tea kaugtulemusi, palju see ravi soodustab kasvajate teket. Kõik bioloogilisel ravil haiged on jälgimisel, seni pole leitud, et kõrvaltoimete hulk oleks suurem kui nn tavaravil olevatel patsientidel,” rääkis Tuvik.
Lisaks ravimitele on tema sõnul olulised ka liikumisravi ja abivahendite kasutamine, et ei vigastataks juba moondunud liigest või haiget liigest, et kasutataks õigeid töövõtteid, et hoiataks oma südametervis korras, jalutataks iga päev vähemalt pool tundi, võetaks päikest mõistuse piirides ja hoitaks rõõmsat meelt.
“See on krooniline haigus, mis puudutab ka haige perekonda ja kõige olulisem on, et oleks ravikoostöö, et haigel oleks arst, keda ta usaldab ja kes tahab, et tal hästi läheks. Selline peaks olema tippsaavutus. Tänu uusimatele ravimitele unustavad meie haiged vahel kontrolli tulemata, sest nad elavad hästi, aga oluline on, et ravikoostöö säiliks, olenemata sellest, kas nad võtavad tablette või saavad bioloogilist ravi - et inimene tunnistaks seda haigust ja õpiks sellega elama. Sellised psühholoogilised faktorid on väga olulised,” kõneles Piia Tuvik.
Tema sõnul on oluline ka reumaliidu tegevus, sest ühesuguste probleemidega haigete kogunemised annavad neile võimaluse oma ravikogemust jagada ja vahetada praktilisi elulisi nõuandeid.
Kauakestnud ja ravimata või ravile raskesti alluva reumatoidartriidi korral võivad tekkida:
• luuhõresus ehk osteoporoos
• amüloidoos ehk ladestunud valgud maksas, maos, seedetraktis, neerudes
• kuiv sündroom ehk Sjögreni sündroom (suu ja silmade kuivus), ka ülemiste hingamisteede (hingetoru ja bronhide) kuivus
• aneemia ehk kehvveresus
• südame veresoonte enneaegne “lupjumine” ehk ateroskleroos
Patsiendi lugu
Minu nimi on Pirje, olen 22 aastat vana. Minu lugu sai alguse 2004. aastal, olin siis 15aastane. Noore inimesena täitsid mu päevi kool ning huvialad. Ühel tavalisel koolipäeva hommikul tundsin, et jalatallad on paistes ja käia peaaegu üldse ei saa. Asi tundus imelik, hakkasin muretsema ning läksin perearsti juurde, kes saatis mu traumapunkti. Kuna kirurg kahtlustas mõra, pandi jalg kipsi. Kahe nädala pärast võeti kips ära, kuid olukord ei paranenud. Käisin mitme kirurgi juures ning lõpuks otsustati mind saata Tallinna lastehaiglasse konsultatsioonile. Ühest konsultatsioonist sai nädal haiglas.
Selgus, et mul on juveniilne idiopaatiline artriit. Liigesepõletik oli haaranud mu varbaliigesed. Mulle määrati kohe liigesesüstid ning pandi peale baasravi. Esimest korda elus pidin hakkama iga päev tablette võtma. Lootsin terveneda, kuigi öeldi, et see haigus on ravimatu.
Haigus pööras mu elu pea peale. Raskustega suutsin siiski põhikooli lõpetada, kuid gümnaasiumi esimene klass Rakveres jäigi pooleli, sest tervis halvenes järsult. Hommikuti ei suutnud ma voodist püsti tõusta, treppidest käimine oli ka väga raske. Olin kogu aeg väga väsinud, rohtude võtmisel tekkisid kõrvalmõjud. Sõitsin pidevalt Rakvere ja Tallinna vahet, et arsti juures käia. Minu tervislik seisund halvenes pidevalt, lisaks varbaliigestele olid haigestunud ka hüppe-, põlve-, randme- ja sõrmeliigesed ning selg. Tundus, et mul ei ole kohta, mis ei valutaks ning mille liigutamine mult vaeva ei nõuaks.
Valude vastu sain erinevaid valuvaigisteid, kuid valu oli nii tugev, et paljud tabletid ei mõjunudki, ainult natuke leevendasid. Aitasid ainult liigesesüstid. Lisaks määrati mulle veel hormoontabletid. Kannatasin nii liigesevalude kui valulike süstide pärast. Minu elukvaliteet oli alla igasugust arvestust. Oli päevi, mil ma lihtsalt nutsin, sest koolis käia ma iga päev ei jõudnud ega suutnud ning pidin palju järele õppima. Õpetajad arvasid, et olen tavaline noor, kes ei viitsi koolis käia ja paneb poppi. Kui ema seletas minu haiguse raskusastet, öeldi, et mis see ikka on, see ei saa ju tõsine olla, sest välja ju ei paistnud midagi ega paista ka praegu.
Kolm aastat tagasi pakkus doktor Uibo mulle võimalust hakata saama bioloogilist ravi. See oli minu jaoks viimane õlekõrs, sest tundus, et miski muu enam ei aita. Poolteist aastat sain süste iga nädal kaks korda. Need süstid tagasid mu elus stabiilsuse. Suutsin edukalt kutsekooli lõpetada ja endaga iseseisvalt hakkama saada. Ma ei kujuta ette, mis minust ilma nende süstideta saanud oleks.
2009. aasta suvel pidin üle minema täiskasvanute reumatoloogi juurde, kuna olin lastearsti patsientide hulka kuulumiseks liiga vana. Täiskasvanute ressurssid on piiratumad kui lastel, nii on ka täiskasvanul palju keerulisem bioloogilist ravi saada. Ravivajaduse hindamiseks kasutatakse nn kalkulaatorit. Arvestatakse teatud liigeste põletikutaset, kui kokku saadakse teatud summa, siis määratakse ravi.
Kuna minu põhiprobleem seisneb labajalgades ja need ei kuulu bioloogilise ravi arvestuse kalkulaatorisse, siis oli küsitav ravi edasine kättesaadavus. Minu tervisenäitajad vaadati üle ja arstidest koosnev konsiilium otsustas bioloogilist ravi jätkata. See oli minu jaoks parim uudis. Kuud möödusid ja mu elu kvaliteet paranes iga päevaga aina enam. Tänu bioloogilisele ravile saavutasin stabiilsuse ning saan praegu elada oma igapäevast elu nagu tervedki inimesed. Ainuke erinevus on see, et pean iga päev tablette võtma, kord nädalas bioloogilist ravimit naha alla süstima ning hoidma oma tervist teistest enam.
Haiguse kulg
• Aeglane ehk healoomuline – haaratud vähe liigeseid, deformatsioone tekib vähe või ei teki üldse.
• Mõõdukas – haigus tabab üht liigesegruppi teise järel ja deformatsioonid kujunevad umbes 10 aastaga. Haigus ägeneb perioodiliselt umbes aasta või paari järel.
• Kiire – liigesepõletik on pidevalt aktiivne, deformatsioonid võivad tekkida juba mõne aastaga ning liigesekahjustus on ulatuslik.
Allikas: Eesti Reumaliit